Tahtsin üht sain teise


Kõpsutasin teisipäeval Artisesse plaaniga vaadata skandaalset filmi Elle. Ega päris kindlalt ei teadnud, kas minna või mitte, olin selline kahtlev ja kõhklev… Kõikse mõistlikum tundus üksi kinno minna, et mine tea, järsku tahan poole pealt lahkuda. Mis ma siis kaaslasele ütlen? Et – Oli tore, aga ma nüüd vist lähen koju?!
Ei saa aru, miks ma taustauuringut ei teinud…nagu… aaaaaaah! Kui kinos omale piletit nõutasin, selgus kurb tõsiasi – saadaval olid vaid mõned esirea kohad. Ei no muidugi! Tuli välja, et film on hirmpopp. Nina vastu ekraani istuda ei soovinud. Tundsin ennast sutsuke pettunult. Mingeid varuplaane vaba õhtu sisustamiseks polnud. Ju mu pettumus ja nõutus jäi müüjapreilile silma, kibekähku soovitati nende teises saalis kohe-kohe algavat  “1 + 1 on pere”.

Vähemalt olin miskipärast kodus filmi sisukokkuvõtte läbi lugenud. Oodata oli pisaraid. Väljavaade väga ei vaimustanud, aga koju ka kohe ei tahtnud minna. Vaatasin siis selle 1 + 1 ära. No oligi pisarakiskuja. Minu meelest keegi löristas mu selja taga lahinal nutta. Võimalik muidugi, et ta jäi lihtsalt väga ootamatult nohusse, kes teab, eksole.

Täna oli kuidagi eriliselt rasvase miinusega päev. Kevad, palun-palun tule rutem! Tekib küsimus, miks ma olin nõus, et Jaan 7päevasele suusapuhkusele kaob :) Ma tahaks umbes pooleaastasele soojamaareisile minna. Kas võib?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s