Mul pole olnud juba mõnda aega erilisi raskusi arusaamisega, millises nädalapäevas hetkel viibin, olgugi et rutiinne päevakava võiks mõningaid probleeme tekitada. Alates möödunud nädalast on kõik muutunud. Nii veider. Mul on tunne, nagu kestaks üks lõputu töönädal. Kui pühapäev läbi sai (Loe: Anni jäi lõpuks tuttu), mõtlesin – Ooeh! vaataks tänase Ringvaate järgi ja värviks kiikhobuse teistkorda üle. Kui teleka ette jõudsin, käis peas klikk ja sain aru, et tegelikult me elame täiesti ringvaatevabas pühapäevas… Täna näiteks pidin korduvalt endale meelde tuletama, et on teisipäev, mitte kolmapäev ja meil ei ole homme vaja minna Anniga muusikatundi, sest seda lihtsalt homme veel ei ole, kahjuks. Homme on kolmapäv.
Seadsin endale käesolevaks nädalaks nõned eesmärgid. Igasugused nipet-näpet asjad, mida ära teha ajal, mil Jaan puhkusel viibib.
Näiteks lõpuks ometi andsin Annist täiesti kasutamata (kinnised pakid) silmapuhastuslapikesed meie maja alumise korruse värskele titeperekonnale. Juba väga mitu nädalat tagasi tahtsin seda teha, aga no… Läks meelest pidevalt. Lõpuks ometi värvisin Anni kiikhobuse üle. Nüüdseks kaks korda värvitud, lakkima peab ka, sest nagu müüjanna ütles, siis kriidivärv kuluks kiikhobuselt vastasel juhul imekiirelt maha. Kui kõik tehtud saab, jagan pilte.
Saatsin mõned e-kirjad. Ostsin meile nukuteatripiletid märtsikuusse. Sorteerisin-kustutasin alates augustikuust fotokasse kogunenud pildid. Sorteeritud kraami talletasin kahel kõvakettal. Lugesin raamatut. Koristasin tolmuimejaga suisa mitmel päeval järjest. Mida suurem on Anni, seda rohkem koristama hakkan. Tundub mulle. Pühapäeval tutvusime kaerahelvestega, esmaspäeval natuke toortatraga ja täna tõmbas preili alles eile öösel koristatud kuivainetekapi minu valvsa pilgu all lagedaks (st andis järjest kõik kotid mulle kätte ja olin sunnitud need kraanikausi ja pliidi vahetusse lähedusse kuidagi ära mahutama), rohelise tule säherduseks meeletuseks andsin talle ise, sest mul lihtsalt ei olnud enam mitte midagi, mis tema tähelepanu köidaks, aga samas pidin ma kuidagi lõunasööki kokkama. Tema käest kotte võtta ja paralleelselt süüa teha, oli enam-vähem võimalik. Enam-vähem seetõttu, et avatud läätsekott kukkus siiski põrandale. Jõudsin mingil määral reageerida, terve põrand uhiuut läätsekatet ei saanud.
Laupäeval käisime kontsertil. Ammuilma tagasi ostetud piletid beebiballetile said realiseeritud. Jaani pilet läks muidugi raisku. Kahjuks keegi tantsunumbreid ei esitanud, nautimiseks pakuti vaid tuntud balletietenduste muusikalist poolt. Jäime rahule. Eriti armas oli piletikontrolör :), kes valvas lahkesti nii kaua Annit, kuni ma käru õuest talveaeda vedasin.
Kutsusin Monika meile külla. Jessuke kui kehv küllakutsuja ma ikka olen! No mitte selles mõttes, et ei oskaks kutsuda. Oskan, aga see on raske. Kipun liialt üle mõtlema, et nüüd tuleb tohutult midagi koristada ja midagi küpsetada ja olla normaalne võõrustaja ja nagunii pole tal üldse aega ja nagunii ei taha ta üldse tulla ja … sada muud asja. Aga Monika on tore. Kohe tuli külla :) Küpsetamata muidugi jätta ei saanud :D Segasin kokku odrajahukaraski. Meil on mõlemal tited ja ilmselgelt hakkavad need sama kraami endale suhu nõudma, mida emmed söövad. Et möllu ja vingu oleks vähem, langes liisk tervislikule kraamile. Odrajahukarask köömnetega sobib ka ühestele beepsudele väga hästi. Sõid nii mis mühises.
Ärategemist nõudvatest asjadest ma arvatavasti ei jõua kärumüügiga tegeleda. Ja vist jääb ka elektrik leidmata, kuigi kes teab, võibolla teen mingi metsiku pingutuse :) Elektrikut on kindlasti vaja, miskit särises põrandakütte paneeli taga, pluss esiku laelambid kustuvad aeg-ajalt täiesti suvalisel ajal, ilma et keegi lülitit vajutaks.
Jessas, ja praegast ma tunnen, et suren kohe ära, kui magada ei saa :)
Ilusat ööd unetud!
Blogistaja 