Vert Intro


Juba kaks või lausa kolm õhtut järjest mõtlen, et homme, raudselt homme panen omale hambaarstiaja. Järjekordne õhtu on käes. No kas helistasin ja panin aja? Ei, muidugi mitte. Sest ma olen täielik ohmooning üheksandal astmel! Uuuuu, kas keegi on kodus või ei ole?! No nii ei saa ju! Ilmselgelt on mul mõistus kuhugi ublutublu rohelistesse laantesse vehkat teinud.
Lihtsalt… Mitte et mul nüüd hambad valutaks või midagi. Ei valuta. Absoluutselt mitte. Suustoimuva üle, mis puudutaks kuidagi füüsiliselt tajutavaid ebameeldivaid aistinguid, ei saa ma kurta. Null probleemi. Mis ei tähenda, et ei tahaks kontrolli minna. On inimesi, kellel lagunevad hambad ilma igasuguse valuta. Ükspäev avastad, et oih, näed olid hambad, aga enam ei ole. Kõik, kel vähegi võimalik, peaksid käima kord aastas oma mälumisaparaati kontrollimas, no äärmisel juhul kahe aasta tagant. Mul on aeg minna! Juba ammu on aeg! Ei ole miskit parata, nüüd tuleb söögilauale A4 paber vastava meeldetuletusega. Telefoni ei ole mõtet teadet toksida, sest reeglina on mu telefonil hääled maas. Nii igaks juhuks. Sest mine sa tea, muidu keegi järsku veel helistab. Eriti usinad helistajad on igasugused müügiinimesed…

***

Käisin täna neiuga Pelgulinnas beebifolgi tunnis. Kaks korda kuus pooltunnike ahellaule, liisusalme, laulumänge, saab kuulata ja katsuda pille. See kõik, mida just nimetasin, on tore poonus, aga peamiselt huvitab mind ikkagi Annuka sotsialiseerimine, et see lasteaeda minek ja suure hulga omaealiste seas olek tuleks võimalikult malbelt.

***

Tean suurepäraselt, miks ma õhtuks omadega läbi olen. Asi ei ole mitte 12kg-se neiu kandmises. See on küll väsitav, aga kui te vaid näeks, millised musklid mul nüüd on :) Nagu päriselt, täiesti märkimisväärsed biitsepsid, eriti veel kui neid demomiseks veidi pingutada. Väsinud olen selle pärast, et kuulun introvertide hulka. Päev läbi rääkida, eriti veel inimesega, kes suurt midagi ei vasta, aga eelistab (väidetavalt) kuulda lihtlauseid ning soovitatavalt mitut kordust samast lausest – see on raske. Eriti kui järgnevad mitu väga rutiinset päeva. Siis tekib sul endal tunne, et jahud täpselt samadest asjadest tuhat ja üks korda peaaegu et 24/7. Endal on juba nii surmigav, et… Et rääkimise ind raugeb. Igavus on maailma kõige väsitavam nähtus. Olen selles raudkindel. Nüüd võiks mõni vigiseda, et tee siis oma nubluga midagi, midagi uut ja arendavat iga päev. Ma olen proovinud. Annit ei huvita. Topi ise oma pennesid pudelisse! Anni võib neid max kord nädalas mõned pudelisse panna ja kõik. Seejärel valatakse kogu kausitäis makarone põrandale, sest see teeb nii suurepärast müra! Seejärel tuleb penned pihkudega mööda põrandat laiali virutada. Jälle suurepärane vali hääl!

Näpuvärve on Anni vaid kõige esimesel korra sihtotstarbeliselt kasutanud. Järgmisel pani ta näpu värvi sisse, siis suhu (söödavad värvid), krimpsutas jälestusest nägu (Jah, need ei maitse hästi, kriidibaasil tehtud värvid. Minu meelest ei peagi näpuvärvid hästi maitsema, ma ju ei taha süvendada harjumust kõike alati suhu toppida.), seejärel võttis mul käest kinni ja sikutas endaga kaasa, vannitoast minema. See oli üldse esimest korda kui ta mind kättpidi kuhugi sikutas :)

Anni tahab ainult raamatuid ja ajakirju vaadata, nüüd juba neid tasapisi ka lõhkuma hakata, palli, tagaajamist ja peitust mängida, üks puzzle meeldib talle ka. Laias laastus ongi kõik. Raamatute ettelugemine talle ei meeldi, paneb raamatu enamasti kinni, kui seda üritan.  Pliiatsitega sirgeldada meeldib ka veidi. Riiete sorteerimine on muidugi huvitav. Saab kõike võimatut omale kaela ja ümber keerata. Jäljendada meeldib. Ükspäev võttis talle saabunud riietepakist pluusi, kägardas selle kokku ja suundus külmikut ja seina nühkima. Eks ma eelmisel päeval olin lapiga külmikut pesnud. Tegelikult oli see ütlemata armas vaatepilt :) Ta ei küsinud minult köögipaberit, nagu ta mõnikord teeb, et põrandat pühkida, vaid ta oli meelde jätnud, et külmikut ma pühkisin mingi riidest asjaga, mitte paberiga.
Ja no nüüd, kui ta nõuab marju sügavkülmast, ei malda ta oodata, kuni ma tema soovi täitma hakkan. Ta läheb ise kapi juurde, kust on näinud mind talle marjade jaoks väikest taldrikut võtmas, teeb ukse lahti ja võtab ise taldriku. Mul ei ole mitte kuhugi neid nõusid, mis seal kõik on, kolida. Pean kullipilguga passima, et ta neid kogemata katki ei tee. Nõudest on mul jummala savi, oluline on et Annukas endale viga ei teeks.

***

Üks pisike tüdruk ootab issit. Igal õhtul magama minnes ja akna taga autohäält kuuldes, ütleb ta “Iss”. Loodab, et issi sõidab autoga koju. Iga päev ütlen talle mitu päeva on veel jäänud. Mitu päeva on jäänud, et issi töölt koju tuleks.

Üks päev on jäänud lumelauapuhkuse lõpuni.

 

Advertisements

3 thoughts on “Vert Intro

  1. Minu arust on Annil täiesti eakohased huvid :D See, et need tegevused alati täiskasvanute huvide ja ootustega kokku ei lähe, on juba teine lugu… Muide ma tegin Su postituse peale kohe testi, et kas ma olen introvert või ekstravert ja sain vastuseks, et mitte kumbki – hoopis ambivert. Ma isegi ei teadnud, et selline variant eksisteerib.

      • Test netist jah. Tähenduse osas on Su loogika on õigel teel. Ja eks ta vast õige ole. Ma armastan väga inimestega suhelda ja heas seltskonnas olla. Samas mulle tohutult meeldib ka üksi olla. Ja igasugused avalikke esinemisi, ootamatuid olukordi ja uusi tundmatuid asju paluks minu teele mitte sättida :D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s