Kukkus


Neljapäva õhtul sain tõsise ehmatuse osaliseks.
Eks kõik põnnid kukuvad, kes rohkem, kes vähem, kes õnnelikumalt, kes õnnetumalt. Arvatavasti on beebide kukkumise topp 10-ne eesotsas väljakukkumine võrevoodist. Võiks isegi guugeldada, tänapäeval on ju absoluutselt kõigest toppe koostatud…  Meie piiga võrekast välja ei ole kukkunud. Veel. Ma ei tea, mis siis saama hakkab, kui ta väljaronimist peaks proovima. Ta on kukkunud kahel korral meie voodist. Ei midagi tõsist, voodi pole meil kõrge, pluss ta on osanud kuidagi õnnelikult kukkuda, nii et kõik on lõppenud vaid ehmatusega. Seekordne maaühendus leidis aset aga vannitoas, kus on üsna ootuspäraselt plaaditud põrand. Ma mõtlen, et kui ta oleks lihtsalt kukkunud keset vannituba, siis ehk polekski midagi eriti märkimisväärselt olnud. Ikkagi suhtkoht madalalt kukkuda või nii ja pead ehk natuke püüab praeguses vanuses automaatselt ise üleval hoida, et mingit erilist põntsu poleks saanud. Aga vot, ei õnnestunud kukkuda keset põrandat.
Olin sealsamas. Kohmitsesin midagi kraanikausi juures. Minu selja taga oli duššinurk, milles Annuka helesinine vann, kuhu kraanist paraja soojusega vesi voolas. Preili ise seisis nö duššinurga lävel ja viskas vanni oma “autosid” (tegelikult ratastega vagunid, aga neiu nimetab neid autodeks). Ja siis see juhtus…  Meie liikumine toimus sünkroonis. Mõlemad pöörasime teineteise poole näo. Samal ajal. Pööramise hetkel piiga libastus, vett oli maha läinud, Anni kukkus selili. Aga. Kuna ta oli vannituppa valatud duššinurga veerel, siis ta pea kukkus vastu maapinnast kõrgemat serva. Täpsemalt vastu serva, mille peal jookseb duššinurga uks. Õnneks oli see plastikulaadsest materjalist ja õnneks mitte teravaservalise vormiga.

Ilmselt pole ma oma elus Annukat kunagi nii kiirelt sülle krabanud, kui siis. Hiljem muidugi mõtlesin, et võib-olla krabamine ei olnud kõige mõistlikum otsus a´la mingid vigastused, mis ei suhtu sülleharamisse andestavalt….. Annu pistis röökima. Jessuke. Arvatavasti üsna esimest korda, kui mind tõsiselt rõõmustas, et meie pisike valjuhäälne preili täiest kõrist pasunad hüüdma lasi. Karjumine on miljon korda parem, kui teadvuse kaotamine. Uurisin kohe ta kukalt. Preilil oli hiigelkasvuga muhk peas. Selline saleda teravamapoolse mäe sarnane. Korralik sarv. Tänaseks, tundub mulle, on “sarveke” enam-vähem kadunud. Jälgisin tema edasist käitumist, kõik tundus nagu ikka. Süda tal pahaks ei läinud, loid ka kuidagi ei olnud, pigem vastupidi.
Öö magas küll erakordselt hästi, ei otsinud isegi oma kadunud lutti enne kella viit hommikul. Ja kadunud see oli. Kui ma ise magama lähen, otsin alati, juhul kui Annukal lutti enam suus pole, luti üles ja panen omale käeulatusse, et kui preili ärkab, ei pea ma mingit otsimistegevust alustama, vaid ulatan supsti luti ja rahu majas. See erakordselt sügav-lutivaba uni tundus mulle muidugi kahtlane :) Lutt unede ajal on meil ikkagi üsna A ja O. See PEAB olema.

Lõppu lisan klipi Anniga jalutamas. Kohe alguses kõlavad tema klassikalised sõnad “kõik. kõik. kõik” (muidugi annindatud-mugandatud versioonis), nimelt ta ei tahtnud, et Jaan filmib. Seejärel kõlab eemalt kuskilt püssipaugu moodi hääl…

Advertisements

3 thoughts on “Kukkus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s