Loba


Lubasin uut postitust seoses sõnadega, mida preili tasapisi omandamas on. Ega tegelikult suurt midagi kirjutada olegi, hakkas mulle nüüd tunduma. Ei ole me kuidagi eriliselt tublid sõnaõppijad, ega ka vast ehk mitte märgatavate probleemide küüsis, mis uute sõnade omendamist puudutab (kuigi, ega ma ei tea ka nüüd täpselt :), pole nagu väga mingit võrdlust kuskilt taga ajama hakanud). Ja üldse, täielik klišee, aga tõesti – kõik lapsed on erinevad, erineva arengutempo, iseloomu ja millega iganes veel. Olen kuulnud, et on neid, kelle aasta ja kolmekuune ütleb kahesõnalisi lauseid. Palju õnne. Meie printsess ei öelnud, ja ei ütle ka praegu aasta ja viiekuusena. No ja mis siis. Aega on. Kui ta üldse mitte midagi ei ütleks, läheksin tõenäoliselt logopeedi juurde.

Ja ei, ma ei too siia nüüd mingit nimekirja sõnadest, mida meie pisike Annukas oskab :) Sellel poleks mingit mõtet.

Minu jaoks kõige veidram sõna, mille Annile ühe juturaamatu pildi järgi selgeks õpetasin on tramm. On sõnu, mida sa võid sadu ja sadu kordi öelda (nt silm), aga preili ei ütle neid kordagi ise järgi. Ilmselgelt saab ta neist aru, kuid ise ei ütle ja siis on mõned sõnad, nagu näiteks tramm, mida minu meelest on palju keerulisem öelda ja üldse aru saada, visuaalses mõttes aru saada ja meelde jätta, aga need tulevad kohe pärast paari ette ütlemist. Ma siin ükspäev näitasin talle ikka õues ka ära, mis asi see tramm on. Pole kindel, kas see päris tramm Anni raamatu-trammiga samasse kasti liigitus ning mingi seos loodi või mitte :) aga ma vähemalt püüdsin. Pildid on üks asi, päris asi on ikka päris asi.

Selles mõttes ma väga ei saagi aru, kui keegi ütleb, et teeme kodus seda, teeme teist ja vot näe siis õpime sõnu. Nagu kuidas? Et istute maha ja nüüd hakkate sõnu õppima? Ma ei tea, mulle tundub, et meie õpime terve päeva sõnu :) aga valdavalt mitte istudes. Sellist asja, et nüüd võtame sõnade õppimiseks spets raamatu kätte ja ma ütlen mis asi on mis, teeme küll, aga seda saab üsna lühikest aega praktiseerida. Anni lihtsalt ütleb suhteliselt ruttu oma dialektis kõik ja paneb mul raamatu käes kinni. Vot sedasi. Vaid mõnda aega näitab agaralt näpuga erinevatele piltidele ja tahab, et ma ütleks, mis pildil on. Tavaliselt käib sõnaõpe ikka mingite muude tegevuste käigus. Üldse on nii, et ega pisikesele mutukale mingeid tegevusi peale suruda ei saa. Teeme seda, mille vastu ta parajasti huvi üles näitab.

Annu esimene sõna oli klassikaliselt emme ja teine oli puu.

Mõnda aega nimetas Anni kõiki titasid Ann-ideks. Hetkel mulle tundub, et ta saab enamasti siiski aru, et vaid tema on Anni ja teised pisikesed inimesed on titad :).  Mõnikord harva see tähtis teadmine ununeb.

P.S. Eile oli fantastiline ilm! Keeevaaaad, aaae-aaaeeee! Jube tüütu on kaks korda päevas üht pisikest preilit talveriietesse surada, kui too on esimese raksuga veendunud, et no õue ta küll minna ei taha. Raudpoltkindlalt! Tahaks need tüütud kestad tuppa jätta ja ilma igasuguse koormata õue patseerida. Suuuuviiiiii, tuuuuleeeeee! :)

img_2419

Granaatõuna hävitamas

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s