Udu


Ma ei kannata kolmapäevi. Täna kuidagi eriti… Täielik madalseis. Oleks tahtnud teki alla pugeda ja kogu päeva vaikselt maha magada. Pooleteiseaastase kõrvalt, kui ühtegi teist hoidjapersooni läheduses ei viibi, säherdust luksust endale lubada ei saa. Tegin kaks katset kõigest mõned minutid Anni päevas mitte osaleda.
Esimene katse – viskasin korraks diivanile pikali. Issand kui unine ma olen! Teist päeva järjest ei suuda ma oma panga püsiparooli meelde tuletada. (Kurram see läheb vist varsti mingi diagnoosi alla.) Öösel liiga palju ärkamisi. Ei, Anni ei karju ja tal ei tule hambaid, vist. Lihtsalt lutti on vaja otsida või ma ise ärkan üles, et kontrollida, kas preili pole paljas ja kohendan tekki.
Võimalik et asi on mu teises juttiminevas 24/7 beebimamma olemise nädalas. Jaan tuli lumelauapuhkuselt pühapäeva õhtul. Järgmine päev läks tööle. Keegi peab siin ju tööd ka tegema, eksole, mitte lihtsalt kodus passima. Saan aru.
Tagasi esimese katse juurde. Viskasin end elutoas diivanile. Anni vaatas aknast parajasti toolil kõõludes naaberkrundil toimuvat ehitustööd. Kohe kui pikali sain kõlas – Emmee!?
Preili laskus toolilt põrandale, vudis diivani juurde ja hakkas joonistuslaua nuppe minu peale laduma. Konkreetselt näkku pani, põse peale. Seejärel tõi joonistuslaua ja tahtis selle mulle pähe panna. Ilmselgelt olin sunnitud aktiveeruma.
Teine katse oli mingi aeg hiljem magamistoas. Viskasin end pikali. Anni jauras natuke soolalambi ja radiaatori kuumuse reguleerijaga ning siis hammustas mind jalast. No niimoodi naljatlevalt, mitte valusasti. Aga ikkagi liigitub see tähelepanuvajaduse alla.

Kõigele lisaks ei suvatsenud preili lõunaund magada. Oma meelest olin natuke isegi pingutanud, et teda füüsiliselt ja vaimselt ära väsitada. Näitasin talle elus esimest korda päris kalu, küll akvaariumis, aga ehk asi seegi; õppisime sõnu; käisime jalutamas; preili sai just täna selgeks kõrrest joomise; treppidel ronimise gümnastika läbisime edukalt (Triin, Sa peaks meile vähemkorralikke õueriideid andma); omaalgatuslikult kühveldas preili kinnastega lahtist tänavakillustikku. Täiesti enam-vähem asine päeva esimene pool oli, minu meelest.
Siis hakkas vihma sadama. Korralikku tihedat vihma.

Pildil: Suured sõbrad

 

Advertisements

One thought on “Udu

  1. Sa ära nende riiete pärast muretse, ausalt. Lapsed on lapsed ja riided lähevad ikka mustaks ja vahel ka katki kui vähegi lõbus on :) Ja eks meil sõltub ka riideid edasi andes, palju mu põnnid neid reaalselt kanda said. Nagu selle viimase saadetud talvekombega. Mäletan et ostsin Lindale suure hurraaga uue (küll Outletist aga siiski) firmakombe ja saapad. Lõuks oli aga nii, et tol aastal talvel külmaks ei läinudki ja see udupehme ja paks kombe jäigi uuena kappi. Saapad jäid ka väikeseks enne kui jalga said. Nüüd olen targem ja ostan uued asjad alati viimasel minutil :) Ja kuna selle aasta talv oli ka nii nagu oli, siis sai ka Kaisa seda kombet loetud korrad kanda. Ühesõnaga, kandke julgelt, kaevake kive ja ronige treppe mööda! :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s