18


27. veebruaril sai meie pisike preili 18 kuud nooreks. Mõõtude järgi piiga nii väga pisike polegi. Arstil käisime teisipäeval. Strateegilised näitajad: 86cm pikkust ja 12,5kg kaalu. Ehk siis mu “pisike hantlike” on juba veerand minu kehakaalust ja veidi üle poole minu pikkusest. Lisaks on 12 teravat hammast. Tohutu kergendus. Minu jaoks on niigi suhteliselt piinarikas pidevalt ise süüa kokata, aga vähemalt ma ei pea enam muretsema ja menüüd koostades mõtlema, kui mälutav on toit meie kõige tillemale pereliikmele.

  • Iseloomu moodi loom hakkab ennast vaikselt näitama, või on see lihtsalt ealine iseärasus, mine võta kinni. Söögilauda enam kutsumise peale ei tulda, kihutatakse (khm, kuna jooksujalg pole veel eriti osav, siis võib esineda kiiruse arendamise käigus kokkupõrkeid maaga) hoopis toast minema. Õueminekuga on sarnased lood. Kui kombe põrandale pannakse, siis hoogsalt asutakse ise salli, kampsunit, kombet, saapaid endale selga ajama, mitte küll väga edukalt, aga ikkagi, soov on suur, kui mina tahan sekkuda ja natuke aidata, saadakse pahaseks, kihutatakse tuhatnelja elutuppa, kui järgi lähen, hakatakse eest ära jooksma.
    Kui midagi ei meeldi või enam ei taheta, tuleb kiirelt annikeelne “kõik” ja see on nii resoluutne, et kui me kõlanud korraldusele ei reageeri soovitud viisil, järgneb häälekas protest.
    Annukat kärusse saada, kui tema seda ei taha, on mitte ainult kurdistav, vaid juba ka füüsiliselt üsna kurnav tegevus (12,5 kg visklevat ja oma õiguste eest võitlevat pisikest mutukat paigal hoida, et ta käru rihmade alla surada, pole väga lihtne).
  • Täiest kõrist kiljumine on väga popp. Seda lihtsalt kiljumise rõõmust. Piiga lausa väriseb, kui püüab maksimumi oma häälest välja pigistada.
  • Eelnenud jutt tundub kõigile, kes neiuga kohtuvad, uskumatuna. Sest. Reeglina on preili seltskonnas vagur ja äärmiselt tagasihoidlik, eriti kui temale tähelepanu pööratakse, kui saab toimuvat distantsilt jälgida, võib käitumine veidi teine olla.
  • Piiga on jätkuvalt suur sülelemb.
  • Popiks on muutunud toolid, neile pealeronimine.
  • Esineb (haruharva) neid imelisi kordi, kus neiu jääb ise üksinda omas voodis magama, valdavaks on unehõlma kadumine ainult koos saatjaga (loe: mina või Jaan peame võreka kõrval omas voodis pikutama).
  • Koerad on A ja O. Neid nähes võib preili muutuda väga emotsionaalseks.
  • Kiivid on lõpuks ometi tunnistatud söödavaks kraamiks, samuti munad! Neid lausa armastatakse. Läks ikka pääääris mitu kuud, enne kui preili tunnistas mõlemad täiesti puhtal kujul söödavaks, ilma igasuguste lisanduste ja peitmisteta. Läätsed on veel, mida ma sooviks, et preili oleks nõus sööma. Hetkel ei söö ta neid ka näiteks püreesupis.
  • Siia passib nüüd ära märkida preili lemmiksöögid: peet! (on alati meeldinud, kummaline, ma vihkan peeti), toortatar, juurviljahautis, keefir, või, marjad (pohla enam väga ei armastata, aga külmutatud astelpajumarjad on jätkuvalt tõeline hitt), õun, rosinad, herned, pannkoogid, leib
  • Lemmiktegevused: raamatute ja ajakirjade lehitsemine, palliga mängimine, riiete endale selga-ümber toppimine-mässimine, tal on paar laulvat mänguasja, mõlemad meeldivad, puidust puzzlede kokkupanemine, oleks ideaalne, kui emme suudaks pidevalt käruga rallida nagu võidusõiduautoga, KIIKUMINE!, käest kinni jalutamine (preili võib võtta toas sul käest kinni ja tahta niisama jalutada, kahju, et väljas pole suvi…), lampide põlemapanemine või kustutamine
  • Lemmikasjad: MÕMMI (kaisukas number üks!) endaga igale poole kaasa vedamine, preili isiklik telekapult (patareideta, täiesti ehtne pult, katki, aga preili sellest ei hooli), preili isiklikud täiesti ehtsad võtmed (topib neid jätkuvalt külmiku uste vahele), kaks suurt mängukoera
  • Aeg-ajalt juhtub koomilisi olukordi. Minu senine lemmik: Jaan näitas mulle oma moblast üht lühikest videoklippi. Anni oli otseloomulikult samuti suur klipihuviline. Jaan pikutas diivanil, tõstsin preili tema kõrvale. Ilmselgelt ei olnud see kõige parem positsioon klipi vaatamiseks, vähemalt preili meelest. Anni nihverdas ennast Jaani rinnale istuma. Kaks sekundit hiljem nihverdas edasi. Ju siis polnud maksimaalne vaade. Tõstis peput, tagurdas natuke ja… istus Jaanile otse näkku :D Ilmselgelt kaugus, kust Jaan ise klippi vaatas, oli ka preili meelest ideaalne.

 

IMG_2569

Tool ja “laud” ja raamatud – Anni lemmikud

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s