Tirtsud ja ussid


Oh, mulle meeldib süüa! Söögi tegemisega on teadupärast hoopis teised lood, või kui veidi täpsem olla – mitte nii väga teised, kui vaid oleks aega rahus kokata ja ma ei peaks seda iga jummmmmala päev tegema. Tallinnas sai just restoranide nädal läbi. Vaatamata igatmasti tagasilöökidele, millest märkimisväärseim on meie pisipreili esimene palavikuga külmetushaigus, väisasin lausa kolme erinevat restorani kolmel eri päeval.

Haigus
Annu jäi haigeks nädalajagu päevi tagasi. Tuli palavik, mis kadus üleöö, seejärel saabus tatt. Miskipärast otsustas palavik, et kui ikka nii rammusalt priske tatitõbi end kohale veeretas, peab ka tema kindlasti platsis olema ja kogu uhket ninapuhastustralli sekundeerima. No vot ja nii oligi. Kaks päeva passis ja väsitas preilit mehemoodi. Kohe nii korralikult väsitas, et ma pidin meie kenasti ära pakitud kõhukoti uuesti välja kaevama. Preili tahtis ainult süles olla. Koguaeg.
Esimesel palavikupäeval kuulasime Straussi “Ilusal sinisel Doonaul”, õõdsusime natuke valsirütmis ja … Preili jäi magama. Vaatamata väiksele protestile ja nõudmisele muusikat edasi kuulata, rahuneti üsna kiiresti, kui ma neiu koos lutiga voodisse tekialla ümber kolisin. Magati kolm tundi jutti, seejärel kuulasime Straussi edasi. Rohkemat kui muusikakuulamine palavikus preili teha ei soovinud, vähemalt esimesel palaviku päeval. Teisest palaviku päevast jõudis preilini teadmine, et ma kraadin teda päevas korra ja sellel ajal saab Peppa multikat vaadata.
See on lihtsalt müstiline. Mõnikord mulle tundub, et räägin ühest ja samast asjast päevast päeva, miljon-triljon korda – ei mingit tolku, neiu ei saa mitte midagi aru. Ja siis mingi teine või kolmas päev, kui ma ütlen talle teist või kolmandat korda – “Ma tahan sind kraadida. Vaatame, kas sul palavikku on.”, läheb Anni saadud info peale lambanaha juurde, sikutab selle teleka ette ning nõuab “Pult!” ja lisab “Peppa”. Ma nimelt panen ta alati lambanahale istuma, kui Peppa saatel kraadimine või küüntelõikus toimub. Olin hämmingus.
Tänaseks on preili oma tavapärases meeleolus ja reipuses, kuigi tatitõvest me veel täielikult vabanenud ei ole, aga vähemalt palavik on meid ammu maha jätnud, söögiisu taastunud ja kurk valuvaba.

Ribe
Käisime lõunatamas. Mul oli ootamatul kombel lausa kaks meeldivat kaaslast ;) Ja kõige krooniks, isegi lapsehoidja suutsin kõikse etema välja sebida – Jaan oli kodus Anni-valves.
Interjöör – Mind ei köitnud. Olid mõned oskuslikult valitud detailid, aga üldiselt – surmigav, vähemalt päevavalguses. Kahjuks unustasin tualetti külastada, ehk oleks sealt midagi sisekujunduse mõttes huvitavat leidnud.
Toit – (kahjuks mul ei ole erinevalt kahest järgmisest kohast, salvestatud Ribe restoranidenädala pakkumist sõna-sõnalt st kenasti detailselt väljakirjutatuna, on vaid üldine toitude nimetamine) vutt pruunistatud naeri ja rupskiraguuga; šokolaadivaht hapukoorejäätisega soolakal karamellil.
Magustoit oli tõeline nauding – hapuka, magusa ja soolaka maitsepukett oli täiuslik! Oleksin seda kõike veel ja veel endale suhu kühveldanud! Hetkel veebist nende menüüd uurides sarnast magusapakkumist ei näe.
Teenindus – Meeldiv. 6-ne poisipõnn sai klaasitäie tasuta piimavahtu ja meie teenindaja initsiatiivil veidi ka tasuta jäätist.
Üldmulje – Kui keegi just sööma ei kutsu ja välja ei tee, siis tagasi ei lähe. Mitte et nüüd midagi ette oleks heita, üldsegi mitte, aga lihtsalt – eelistan uusi elamusi, uutes kohtades, millegi uue avastamine on ju see kõikse toredam asi üldse. Seda viimast vähemalt söögikohtade puhul kindlasti.

Salt

Õhtusöök.
ToitGrillitud tirtsud ja bamboo ussikesed polba tangu, musta trühvli, lillkapsa espuma ja portveini kastmega (polba tang, lillkapsas, vahukoor, portvein, must trühvel, tirtsud, bamboo ussikesed, taluvõi)

Mmm… ussikestest ma ei tea midagi, toidul nägin hoopistükkis sipelgaid, lisaks tirtsudele. Kui väga ei mõelnud, mida sööd, polnud probleemi, mingit erilist maitset putukatest lisandid ei andnud.

Madalal temperatuuril küpsetatud põdrasadul kuuse aioli, fermenteeritud apelsini-kõrvitsa kreemi ja karamellise naerisega (põdraliha, kuuse ja kadaka võrsed, pudelkõrvits, apelsin, vahukoor, muna, taluvõi, madeira)

Minu jaoks veidi liiga soolane. Aga eks ma olen viimasel ajal peamiselt poolmageda toiduga kokku puutunud (preili toidud püüan vähesoolastena hoida), nii et asi võis olla ka minu maitsemeele muutunud tajuväljas.

Purunenud pavlova sidrunivahuga (munavalge, sidrun, piim, želatiin, laim)

Jaaaa! Vaieldamatult super kombinatsioon – laim ja pavlova. Tundub, et mitte midagi pole muutunud, olen parandamatu magusasõber.

Interjöör Saltiga on säherdune kummaline lugu, et kui vaadata kiirpilgul tollesse keldrirestosse, siis – no igav noh! Ei midagi pilkupüüdvat. Kui mitte… No jah, tõesti… Avatud köögi kokad olid tõesti, vähemalt tollel õhtul, nägusad. Noored mehed, igati kompud, silm kohe puhkas. Võimalik et nende peale ongi kogu sisekujundus välja mängitud :D, sest mitte midagi muud väga erilist ei olnud. Kui muidugi tähelepanuta jätta vägagi tähelepanuväärselt piiiiiiiiiiisikene teeninduspind ja väääääääga minimaalsed vahed teenindatavate laudade vahel. No ikka kohe nii minimaalsed, et saledat joont hoidvad teenindajad mahtusid nendes navigeerima vaid külg ees ja siis ka tuli jälgida, et esi- või tagupoolega laudadelt midagi maha ei pühi. Mõnes mõttes võib see ju häiriv tunduda (eriti kui tahad oma kaaslasega romantilist mesijuttu ajada), AGA huvitaval kombel üllatus-üllatus! see mõjus kuidagi hubaselt.
Wc oli igavuse tipp, aga noh, kui aus olla, siis Salt on resto kuhu ma kõigist kolmest ainukesena tagasi läheks ja oleks nõus ka kõige eest ise maksma. Veider, aga nii on. Selles kohas oli miskit veel lisaks heale toidule ja äärmiselt meeldivale teenindusele, miskit seletamatut. Vähemalt tollel päeval ja tolles hetkes, kui mina neid külastasin.

Teenindus Sõbralik, aga siiski väljapeetud, lugupidav, hoolitsev ja tähelepanelik. Kuna ma Jaani kaasa võtta ei saanud, kuigi me olime algselt planeerinud kahekesi minna, siis pakuti mulle kohe õhtu alguses, kui mind oma kohale juhatati, variante, kas saan ise kõigest kaks portsjonit süüa või pakivad nad mulle teisele inimesele mõeldud toidu kaasa. Valisin toidu kojuvedamise võimaluse. Uuesti ma midagi meelde tuletama ei pidanud. Kaasapakitud kott toodi mu juurde veidi enne magustoidu serveerimist.

Üldmulje Positiivne, külastaks uuesti.

Sfäär

Õhtusöök.
Toit – Soolasiig (Marineeritud punapeedi, heeringamarja, paksu hapukoore ja ricotta sõrnikutega)

Imehea.

Maisikana (Bataadikreemi, portveinikastme, sidrunimoosi ning võis küpsetatud porgandite ja maisiga)

Sidrunimoos üllatas.

Mees küpsetatud viigimari (Mustikakisselli, šokolaadijäätise ning kreeka jogurtiga)

Kissellid pole eriti minu jaoks. Söödav.

Interjöör Ei laida, ega kiida. Söömist ei seganud.

Teenindus Kahe eelnevaga võrreldes kõige kehvem. Oldi viisakas, aga kuidagi väljapeetust jäi väheseks. Mulle ei sümpatiseeri, kui restorani teenindaja jätab mulje kui mingist üsna suvalisest neiust, kes on kui poolteismeline naabritüdruk kõrvalkorterist, kellega me ilmselt igapäevaselt tervitame ja aeg-ajalt ehk ka mõne lisarepliigi naeratuste saatel vahetame.

Üldmulje Lahja ja kuidagi pooliku mulje jättis. Nähtavasti rikkus üldmuljet liiga algaja teenindaja.

Ohhohhoooo! Kilomeetrine postitus. Ilmselt mitte keegi lõpuni ei loe, väljaarvatud ma ise, kunagi, näiteks viie aasta pärast :)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s