Käputäis… Et midagi oleks kirjas


  • Hakkan õhtul välja minema, olen hilinemas. Seisan ninapidi korteriuke vahel, lehvitan ja “Tadaaa!“-tan igaks juhuks veelkord. Anni tatsab kiirustades ukse suunas, sirutades kahel käel paari labakindaid minu poole. Minu kindad. Nii siiras ja nii armas ja ise ka veel ei tea kui hooliv.
  • Jaan hakkab tööle minema, Anni vudib issile head-aega-musi tegema. Musi tehtud, tuleb minu juurde kööginurka, ütleb kutsuvalt “Emme! Emme!” , võtab mul käest kinni ja viib esikusse oma issi juurde. Küll preili juba teab, miks ta mind kohale juhatab. Minu kord on ju head-aega-musi teha.
  • Jõuan koju. Jaan on Anni ära vannitanud. Olin eemal vaevalt kaks tundi. Preili on minu taasnägemise üle äärmiselt rõõmus. Oleme kolmekesi vannitoa peegli ees. Anni on Jaani süles, üks käsi haarab kinni minu kaelast. Teen Annile musi. Anni naeratab laialt. Ja siis… Anni tõmbab nii kuis jaksab oma ühe, minu kaela ümber oleva käega, mind Jaanile lähemale ja ütleb “Emme…issi!” Me kõik kolm saame aru, mida Annukas emmelt ootab. Teen Jaani põsele musi, nii nagu just hetk tagasi Annile. Piiga särab.
  • Anni vaatab papiraamatut. Ühel leheküljel on erinevad koduloomad. Preili teeb kutsu pildile musi, siis kassi pildile, siis hiire pildile, siis hobuse pildile, siis… Lehekülg on  musidest pungil.
  • Preili ehitab õhtul koos Jaaniga Mega Bloksi klotsidest torni. Torni ehitus on algusjärgus. Preili patsutab käega kohta oma kõrval ja ütleb “Emme!”. Kuivatan nõusid ja teesklen, et ei kuule. Preili tõuseb püsti, tatsab minu juurde, võtab mul käest kinni ja juhatab Emme Kohale.

Muidugi on ka teistsuguseid hetki.

  • Preili on kärus. Sõidame NUKU-sse. Preili on kohe-kohe saamas oma elu esimest teatrielamust. Kärutan läbi pargi. Neiule pakub miskipärast huvi muld, pluss püksid, mis on eeskäijal jalas. Võimalik, et muld ja püksid on lihtsalt ühed uuemad sõnad, mis piiga on oma meelest perfektselt omandanud. Tore on ju teadustada kogu ilmale, et vot neid lahedaid sõnu ma täitsa tean. Minu vaatepunktist paistab asi natuke teistsugusena. Sõna muld ja püksid kõlavad neiu suust hoopistükkis ühtede teiste sõnadena, mida mitte keegi, mitte kunagi pole tema kuuldes öelnud. Kui keegi neid ütleks, eriti veel mitu korda järjest lausutuna, peetaks ütlejat väga ropu suuvärgiga kodanikuks.
    Nii ma siis teatri poole kimasin “ropendav” preili kärus :)
  • Ja siis kõik need dramaatilised pulgaksviskumised, kui minu meelest on aeg mänguväljakult koju minna, aga piiga ei arva sugugi samamoodi.
    Aususe huvides – need hetked on nüüd küll juba peaaegu olematuks kulunud. Mul paar nippi, mis aitavad imehästi mänguväljaku protestikisa vastu.

 

IMG_2604

Proovisime kas möödunud hooaja hilbud lähevad veel selga. Mõned eriti vinge kasvuvaruga asjad lähevad! Pildilolevat tuulekat ei tahetud, kui juba kord selga pandud, enam seljast ära võtta. Klassika.

 

Advertisements

2 thoughts on “Käputäis… Et midagi oleks kirjas

  1. Jajaaa, lapsepõlve süütud muretud mängud, jajaa … Mina mäletan üht väikest tüdrukut, kes üle bussi hõikas, et: “Emme, vaata, tädil on suur karvane … peas!”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s