Vahetusse läinud


Kirjutasin siin, et meil oli preilil esimene palavikuga külmetushaigus. Oli ja kadus. Ma isegi ei helistanud perearstile, sest kõik sujus lihtsalt, paranemine toimus päev-päevalt silmnähtavalt. Pärast külmetust on piiga kui ära vahetatud. No ilmselgelt pole tegu millegagi, mis seotud möödunud palavikuga. Lihtsalt. Muutus on kuidagi eriti selgelt tajutav. Palavik mõjub nüüd tagantjärgi kui piirjoon, millest eelnenud ajastul oli piiga vaguram ja tagasihoidlikum, praegu aga…
Käisime paar nädalat tagasi Kukekeses hilist lõunat söömas. Seal oli samal ajal kaks sünnipäevaseltskonda. Natuke aega istus meie preili vagusi diivanil, või noh, oskuste piires kommenteeris valjuhäälselt kõike seda, mis ta pilgu alla vähegi jäi. Küll kõlasid annipärased “onnu” ja “täts” (tõlge: onu, tädi) ja muidugi “kalli-kalli”, sest no külalised kallistasid sünnipäevalast ja muidugi “pois” ja “tüduk” kõlasid ka, sest lapsi, päris selliseid pisikesi ning anniealisi oli ka mõlemas sünnipäevaseltskonnas.
Valjuhäälne seletamine – mis seals ikka nii erilist, eks ole, kuigi seni vaoshoitud natuuriga preili puhul veidi ebatavaline, siis üldiselt täiesti igapäevane nähtus pisipõnnide puhul.
Minu jaoks oli tubli mitu-mitu korda ebatavalisem, kui ükshetk otsustas neiu liikvele minna. Mitte niisama, et no tatsaks natuke ringi või nii, kaua sa ikka viitsid istuda, kuigi tuleb mainida, et meil oli kahe suure diivaniga istumiskoht, ehk siis liikumisruumi oma ema-isa juures oli pehmelt öeldes ropult, vaid preili kappas konkreetselt ühe sünnipäevaseltskonna manu. Mitte selle juurde, keda ta oma diivanilt niigi vabalt võis täies hiilguses silmitseda, vaid hoopis nurgatagust seltskonda piidlema.
Poolel teel (no päris üksi sellist kirpu ju rahva seas patseerida ei luba) möödusime ühest inimtühjast niššist diivani ja tugitoolidega. Neiu tegi kiire kõrvalpõike, ronis prooviks nii diivanile kui tugitoolile, sest noh…. Miks mitte ronida?
No olgu. Ma võin aru saada, et ronimine on huvitav, eriti kui sa just äsja oled enda jaoks ronimise avastanud ja tore on vaadata inimesi, kes on võõrad, ehk siis üsna suure tõenäosusega keegi ei tule sind kohe tähelepanu keskpunkti naelutama ja see on (vähemalt senini) Annile meeltmööda, AGA… Siis lehvitas kolmandast nurgast mingisugune tundmatu võõras väljamakeeli kõnelev vanemapoolne onu Annile ja preili vastas suure naeratuse saatel, küll, tuleb möönda, veidi häbelikult omapoolse lehvituse ja üsna reipa häälsõnumiga “Taadaa!”. Hämming.

Kui endid minekule seadsime, protesteeris preili häälekalt, õnneks mitte väga pikalt, sest khm-khm siinkribaja suskas preilile leivatüki näppu ja leib, see on teadupärast söömiseks. Õnneks arvas preili samamoodi ja kisa sumbus leibatäis suus.
Ega eelkirjeldatuga minu hämming ei piirdunud. Kui neiu riidesse pakitud ja Jaan ta õlale viskas, teadustas preili nii kuis kops võttis kogu teisekorruse rahvale “TADAAAA!!!” ja lehvitas. Nooh, vähemalt viisakas :)

IMG_2609

Palju õnne! Esmaspäeval täitus preilil 1a ja 7kuud. Ei, see mopp ei ole preili sünnipäevakingitus. Ja ma kohe kindlasti ei tea, miks see peab käes olema, kui “ratsutatakse”. Sellest et karu peab käes olema, saan aru, sest – alati on hea kui sul on vähemalt üks karu käes, veel parem kui neid on kaks, või kolm…

Advertisements

2 thoughts on “Vahetusse läinud

    • Just, just. Ta meil siin suur võitleja. Kui ennevanasti võideldi unega, siis nüüd võideldakse kõige muuga. Alates sellest, et tuleb sõrad vastu ajada, kui sind tahetakse kärusse panna ja siis mõni aeg hiljem, tuleb võidelda selle vastu, et sind kärust välja võetakse. Sa ei kujuta ette… ühe põnni elu on ekstreemselt raske. Pidev võitlus!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s