Jorra-porra


Jätkuvalt ma ei suuda ära imestada, kuidas niivõrd rahulikust ja pikalt väga beebilikust neiust põhimõtteliselt üle öö sai absoluudselt kõigele vastusõdiv preili. Müüüüüüstika! Ja mina veel naiivselt uskusin, et meil mingisugust kohutava kahese draamat ei tule. Täiesti puusse panin oma oletusega. Nüüd on siis käes – pidevalt mingi ajugümnastika, et saaks kuidagigi rahulikumalt ja jonnivabamalt täiesti igapäevased rutiinsed asjad tehtud.

Küll on draama kärrupanemisega, seejärel kärust välja võtmisega, riidesse panemisega, riidest lahti võtmisega, pesema minemisega jne jne.

Söögilauaski kõlab “ISE!”, kuigi aeg-ajalt kõlab ka “EMME!”, mis tähendab, et pean preili pudrulusikaliigutamise vastutusrikka ülesandega ise jätkama. See söögilaua ISE mulle meeldib :) Las kühveldab ise putru kõhtu, ta muide, sööbki sedaviisi rohkem. Eks teisi temaealisi vaadates tuleb nõustuda, et oleme tegelikult üsna hilised “mässajad”. Lubati kerge hingetõmbepaus kogu beebiaja unedraama kompensatsiooniks, aga nüüd – paneme ikka täie rauaga, on muidugi pehmemaid päevi ja aeg-ajalt päästavad võõrad situatsioonid, mis võtavad häbenema ning protestituure vähemaks, aga mitte alati.

Näiteks käisime möödunud nädalavahetusel Kohalikus söömas, neiu toimetas lastenurka sätitud köögis. Aeg-ajalt tuli meie juurde, võttis näiteks Jaanil näpust kinni ja vedas enda juurde mängima. Muidu oli kõik tore, aga kui äramineku aeg käes, pidime veidi ikkagi trikitada. Ega seda nüüd mingiks eriliseks kavaldamiseks saa muidugi nimetada…
Lihtsalt, lubasin tal mängunurgast enda kätte jätta pisikese eeslikese. Sai seda hoida kuni teda riidesse panin, seejärel läks Jaan neiuga tagasi mängunurka, kus uus põnn rõõmsalt askeldas. Jaan palus Annil eesel poisile anda ja hüvastijätuks lehvitada. Jätkuks kohe supsti sülle ja õue. Toimis. Kiire ja vaikne lahkumine.

Köögikappide beebilukud enam ei pea. Need võetakse lahti. Ausaltöeldes, kuna absoluudselt ei toiminud keelamine, et kapi uksi lahti teha ei tohi, siis nüüd ta võibki mul kuivainete kapi uksi lahti teha. Jälgin ja valvan, mida ta teeb ja ühtlasi räägin, mis asjad kapis on. Jahvatatud pipra ja sidrunhappe jaoks leidsin ruumi ülemistes sfäärides, ülejäänu väga ohtliku kraamina ei tundunud. Ka nõudekapile pääseb ta ligi. Täielik peavalu. Hetkel küll võtab ainult oma nõusid ja väikseid alustaldrikuid, millele on näinud mind külmutatud marju panemas, ülejäänud kraami jätab puutumata, vähemalt praegu veel.

Eile kasutasin veidi “tõsisemalt” neiu abi söögitegemisel. Mulle tundus, et tulgu ja olgu parem korralikult ninapidi juures, kui saboteerib täielikult minu püüdeid toitu valmistada. Ronis oma toolile ja seisis sellel minu kõrval. Sai sibularõnga jääke kraanikaussi visata, piima munadele peale valada ja piima-muna segule soola raputada. (Jah, ma kasutan nüüd natuke roosat soola toiduvalmistamisel, täiesti magetat toitu ei tee.) See viimane oli tema meelistegevus. “Sol” ja “peper” on tal ammu teada sõnad :D, tema enda veidi mugandatud versioonid soolast ja piprast. Teadlikult ma neid sõnu nö ei ole õpetanud, aga ilmselt, kuna aeg-ajalt seletan, mida parajasti pliidi juures teen, on need sõnad meelde jäänud.

Aga jah, olid ajad, kui hüüdsin “Anni!” ja Anni tuli minu juurde, nüüd kui hüüan “Anni!” preili kas ei tee kuulmagi või kihutab vastupidises suunas. Ehk siis meil on siin üks täiesti tavaline aasta ja seitsmekuune tibin :)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s