Tükkhaaval


Möödunud nädal oli “täiuslik”. Jaan oli Londonis. Preilil oli väike palavik ja nohu, ehk siis veetsime lõbusasti neli päeva toas. Et lõbu oleks veelgi täiuslikum, saabus üleöö, kui  olime viksilt ning viisakalt kaks päeva tubastes tingimustes väga rõõmsad olnud, 38,6-ne palavik. Ärkvelolles tahtis pisipiiga õõdsuda vaid kõhukotis ja kuulata muusikat. Kõik uned, ka ööuni, olid väga katkendlikud… Lisaks kadus mul arvutist internetiühendus. Mõnikord ikka veab, eksole. Sellest viimasest ei olnud küll tegelikult suurt hullu miskit, nagunii olin õhtuks nii väsinud, et lugesin natuke raamatut ja vajusin käbedalt magama. Und võimaldas preilile külla saabunud viirus katkendlikult üsna piiratud kogustes, nii et mida varem unepilti nautima hakkasid, seda parem.

Perearstile jõudsime ka. Tahtis meid näha, et noh, ikkagi nädalavahetus tuleb peale ja mis kõik siis võib saada ja olla ja juhtuda, kui pole arstil käidud, aga pisikesel kodanikul on ränk köha ja kõrge palavik. Mõistlik. Olin kahe käega poolt. Anni oli äärmiselt rahulik, ületas minu meelest igati oma tavapärast taluvuse piiri st lasi arstil kisa-kärata kõrvu kontrollida, kurku vaadata ja isegi verd võtta. Istusin nagu hämmeldunud kana piiga süles ja korrutasin vaikselt kui tubli tüdruk ta ikka on. Puhas määädzik!

Kuni me analüüsi tulemusi ootasime ajas Anni seltskondlikkuse mõttes juttu. Kusjuures, ta arvestas, et suured inimesed ei saa tema beebikeelest suurt midagi aru ja avaldas oma mõtteid ainult selges eesti keeles. Ehk siis informeeris meid akna taga mööda sõitnud autost, titast, kes kõrvalkabinetis karjus ja nipet-näpet mõnest asjast veel, mis talle silma hakkas. Anni tituleeriti automaatselt jutukaks preiliks. Selle pihta oleks ma võinud öelda, et erandlikke olukordi juhtub, khm, ja hetkel on just üks selline käsil. Jätsin ütlemata, sest tegelikult ma ju päris hästi Annit ei tunne :) Ma ei tea, võib-olla ongi jutukas. Mõnikord need käbid ikkagi kukuvad kändudest naaaatuke eemale. Veerevad. Teate küll.

Järjekordne määädzik toimus, kui tagasi koju saabusime. Palavik oli kadunud. Preili kimas korteris ringi nagu poolunetut ööd poleks olnudki. No nii imelik. Hommikul oli kuum ja palavikus, arsti juures kuum ja palavikus, koju jõudsime – täielik ümbersünd.

Natuke niisama anni-juttu ka. Preili saab peagi jälle kuuvõrra vanemaks, killuke igapäevast anniksolemise lugu ritta seada on seega täiesti kohane.

Kohe-kohe aasta ja kaheksakuuseks saava neiu uus lemmikmäng on tuttupanek. Jaa, selline mäng on olemas! Elutoa põrandale pannakse villane pleed, sellele väike padi ja tekiks teine ülipehme pleed ja kamandatakse “Emme, tuttu!”. Noh, mis ma oskan kosta. On jõudnud kätte aeg, kui hakatakse läbi mängima situatsioone, mis on mingil moel oma märgi maha jätnud. Hea mäng. Ma võin lamada ja mitte midagi teha, vähemalt mõned minutidki. Mõnus.

Teine lemmik on tagaajamine. Ja kolmas kannab nime “Emme, peitu!” Seal eeldatakse, et lähen oma voodisse poen teki alla ja laman vaikselt mõned minutid. Jälle – väga hea mäng! Vähemalt minu meelest. :D

Appi! hüüdmine sageneb. Küll hüütakse appi, kui preilit riidesse pannakse või riideid ära võetakse, kui tagaajamist mängitakse jne. Käsutamises ollakse suisa meister. “Emme, too-too!” on meil igapäevane repliik. Reeglina kõlab see söögilauas. Tooma peab enamasti leiba või juustu. Voodiski kõlab mõnikord too-too!, siis on vaja käbedalt kohale vedada kas jänes või mõmmi või karu või kutsu või… Üle kahe kaisuka ma voodisse ei luba.

Preilile meeldib meiega pühapäeva õhtupoolikul väljas söömas käia. Nagu ikka ei istu ta lastetoolis, vaid meie vahel või tavalisel toolil laua ääres. Sööb koos meiega st kogu toit saab tellitud lauda korraga. Ei ole nii, et üks sööb ja teine tegeleb nii kaua preiliga. Ei. Kõik söövad. Annit aitame Jaaniga kordamööda. See on lihtsalt utoopia millised kogused toitu sellesse pisikesse inimesse ära mahuvad ja just nimelt väljas süües. Nagu… ma ei tea, tal oleks nagu mitu kõhtu. Ta on võimeline sööma ka siis, kui oleme eelnevalt piigal kodus kõhu täis laadinud. No vot! Kohe nii võimekad olemegi! Ise ka ei usu, aga oleme!

P.S. Ei, neiu ei söö väljas friikaid, makarone või midagi muud imelikku, mis  lastemenüüdes kirjas. Tema menüüsse kuuluvad enamasti ahjujuurikad, sest me käime valdavalt ühes ja samas kohas söömas ;) Tema lemmikuks on ahjuküps peet, pluss ohtralt leiba, mida sealsamas bistroos-restos valmistatakse.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s