Päev kajab

Meistriklass


Igavene talv on saabunud. Ilm.ee andmetel on Tallinnas praegu tuulekülma -6. Pilk aknasse – sajab lund, või mis sajab, tuiskab! Ja hoolimata prillivabast lühinägelikust pilgust tundub, et mitte ainult lund. Eesti talv. Tuul rebib puude latvu säherduse innuga, et mine tea, tahab ehk naabrite hoovi kena talvepuudevaru ühe raksuga maha murda. Milline imeline kevadilm! Vaatad oma soojast toast ja kohe “hirmsasti” tahaks õue minna, eks ole.

Kui tõsisemalt kirjutada siis, kusjuures, tahaksi, sest uskumatu lugu küll, aga seekordne nädal oli veelgi “fantastilisem” kui eelmine. Ausaltöeldes, ma ei julge kohe mõeldagi, mis  järgmisel nädalal juhtuma ja saama hakkab. Väike lootus on, et ehk ikkagi kunagigigi-iii saame terveks ja võime rõõmsad olla ka õues, mitte ainult tubastes tingimustes. Just nimelt sellesamuse lõputuna näiva toaspassimise pärast ma praegu läheks hea meelega õue, aga kuidagi tohutult nõrk tunne on ikka veel kontides, pea käib ringi ja… Meil pisipreiliga oli ränkropp oksetõbi kallal.

Terve eelmise nädalavahetuse oli elu lill ja siis põmm – kõik kohad okset täis! Anni dikteerimisel võtsin sisikonnaväljutamise raske koorma enda õlule kolmapäeva lõunast. Erinevalt pisipreilist suhtusin asja tõsisemalt, või siis mu keha leidis, et aeg on korralikuks kevadpuhastuseks ja aktiivne saasta eemaldamine käis igast otsast. Seda kuni keskööni umbes ja nii põhjalikult, et olin põhimõtteliselt pilditu, kui viimaks olukord rahunes. Liiga palju infot :D? Lugemine ei ole kohustuslik. Nii et hopp! ekraan kustu ja tee parem oma lähimale kõrvalviibijale näituseks mõni kompliment või lihtsalt kalli.
Mina igaljuhul jahun siin edasi… Mul ei ole elus kunagi füüsiliselt nii halb olnud kui nende vähema kui 12-ne tunni jooksul. Ja nagu mulle tundub, siis taastumine võtab päris tublisti aega. Kaotasin 2kg, ütleks et justkui nipsti, aga see “nipsti” oli äärmiselt vaevalise protsessi tulemus. Langesin kolinal alakaalu. Jaan ostis mulle nüüd paki komme, taastumiseks (loe: kaotatu taastamiseks).

Rohkem detailidesse ei lasku :), et kui palju, kes, kuhu ja mida oksendas ja kes ja kuidas koristas. Oluline on, et Jaan pole tänaseni veel haigestunud, kuigi pereõde telefoni teises otsas väitis mulle – tõbi on hirmnakkav ja viibigu me igasuguste sümptomite vaibumiseni raudpoltkindlalt kodus nelja seina vahel. Nagu ma oleks öökivana kuhugi kaubanduskeskusesse tahtnud minna või midagi, mul oli ausalt öeldes kõvasti pakilisemaidki toimetusi ja sihte kuhu õigeks ajaks jõuda…

Uuelt nädalalt ootan vähem üllatusi ;)

 

Advertisements

One thought on “Meistriklass

  1. Oh, vaesed lapsed! Meie siin pääsesime palju kergemalt – andsime teineteisele paaripäevase vahega teatepulgana edasi korraliku nohu ja pisut palavikku-peavalu. Aga see oksetõbi on lihtsalt õudus! Paranege ruttu!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s