Miks mind mõnikord “väsimus” piinab


Üks laps, see ei ole tegelikult midagi, väsimise seisukohalt ma mõtlen. Eriti veel kui on tegu enda lapsega. Kui on võõras, siis puhtalt emotsionaalne stress võib mind täiesti üks-null mõne tunniga põhjani läbi võtta, oleneb muidugi kui intensiivselt me suhtleme :), nii et tahaks minimaalselt paaripäevast taastumisaega, soovitatavalt üksinduses.

Aga näe, mul on üks täiesti isiklik laps ja  ikkagi tunnen end aeg-ajalt väsinult. Mind väsitavad täiesti tobedad asjad. Näiteks mõtlemine mida panna preilile selga, kui arvestada, et väljas on suhteliselt soe, aga samas tuuline, ja neiu istub teatud osa ajast kärus, pluss ilmselt istub mingi osa (võib kujuneda väga pikaks ajaks) liivakastis, kus ta ei pruugi mitte midagi märkimisväärset teha, kui on piisavalt põnevat jälgimismaterjali, või kui ta hoopistükkis otsustab, et näe, seekord ajan pargis koera taga või tuvi või kõõlun liumäel. Ja kui mul ei ole softshelle ja tuuletõkkefliise ja igasugu muud toredat kvaliteetbrändikaupa. Näituseks pole mul ühtegi P.OP-i toodet. Ei no, ma täiesti saan aru, et see on viga ja peaks ostma, aga… Kurrramus, miks need küll nii kallid peavad olema.

Kui ma lõpuks välja olen mõelnud, mida preilile selga panen, hakkab meil peale üks tants ja tagaajamine. No ei ole nii et hurraaga minnakse õue. Tahetakse minna, aga kui minekuks läheb, ON raudpoltkindlalt vaja vastu sõdida. Kohe ikka häälekalt.

Sarnane lugu on vanniminekuga. Ei taheta vanni minna ja siis mõned head minutid hiljem ei taheta vannist kuidagi välja tulla.

Üldse, vastusõdimine on praegu väga IN, aga toppide topp on ISE. Ma täiesti imestasin, et preili nädalavahetusel külas olles lubas mul end toita. Kodus pole see kohe kindlasti enam üldse võimalik. Kui ma vähegi teen katset, et noh, kiire on ja teeks nüüd ruttu-ruttu, jõuaks ehk sinna kuhu vaja nibin-nabin õigeks ajaks, siis juba esimese katse pealt karjutakse ärritunult kõrgendatud häälega ISE!
Kui ma aga peaks mingiski meeltesegaduhoos kapist preili kausi ja tassi võtma, siis on meil kohe täislaks draama majas, sest neiu tahab raudselt ISE oma kausi ja tassi kapist välja võtta.
Eriti nõutuks teeb mind ISE- deklameerimine juhul kui neiu leiab, et ta tahab endale ise sükkpüksid jalga vedada. Nagu… Mul ei oleks mitte kõige vähematki selle vastu, kui ta vaid suudaks nimetatud protseduuriga mingilgi viisil hakkama saada.

Väsimusele annavad oma panuse pidevad kordused. Jah, ma tean, et temavanused pisikesed ilmaimed vajavad kordusi, pidevaid kordusi kinnistamaks uusi teadmisi. Kõlab koledalt, aga tegelikult on see ju järelikult igavus, mis mind väsitab. Pidev kordus, pidevalt üks ja seesama, segatuna süütundega, et ma ei tee piisavalt arengu maksimaalseks toetamiseks. See võtab läbi. No ja nii ma siis “väsinud” olengi. On päevi, kus pärast piiga ööunne saatmist, ja mõneminutilist puhkamist, kaob nn väsimus kui peoga pühitult, seda viimast eriti käbedalt kui saan teha asju, mida ise väga teha tahan :)

Vaatamata üha sagenevale ja üha valjenevatele draamadele on Annukas üks igavesti armas kallistaja ja musitaja :) Näituseks pole harvad olukorrad, kus olen käpuli laua all, koristades parajasti söömisjärgset toidupudi, kui mu selja tagant kostub rõõmus konstanteering: “Emme pepu!” Seejärel tullakse juurde, kallistatakse ning antakse põsemusi.

IMG_2660x

Üks parimaid oste. Ainuke asi, millega Anni on nõus veidi pikemalt tegelema. Torkab nupud aukudesse ja pärast pöörab ladumislaua tagurpidi ning surub näpuga ükshaaval kõik nupud lauast välja. Mõeldud küll 3-6aastastele, aga ma passin juures, et nupud suhu ei läheks. Seni pole läinud :) Vanemana saab igasugu mustreid ja pilte teha, praegu niisama peenmotoorika lihvimine.

IMG_2886

Käisime jalutamas. Kopli liinide viimsed päevad.

IMG_2893

Väljas söömas. Lähiajal vist enam ei lähe. Preili korraldas haruldaselt hääleka “etenduse”.

Advertisements

One thought on “Miks mind mõnikord “väsimus” piinab

  1. heh, emmedel on täiesti õigus väsinud olla, vahet pole kas lapsi on üks või mitu. Kui on mitu, siis jääb lihtsalt vähem aega mõtlemiseks, planeerimiseks ja muretsemiseks, torkad vastupunniva ise-isetaja kiiruga esimestesse ettejuhtuvatesse mitte-P.o.p-idesse pükstesse, samal ajal suuremat last aidates, kes korraga ei saa ISE, sest talle tundub, et nii saab rohkem emme tähelepanu :D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s