Sellestsamusest viimast korda


Mõtlesin, et teen nüüd viimast korda uneteemalise postituse, vähemalt mis puudutab pisipreili unnejäämist.

Väga veider on praegu mõelda tagasi ajale, mil meil oli kõik magamajäämisega seonduv puhas õudus kuubis. Olin ja olen jätkuvalt valmis uskuma unekool.ee nõustaja juttu sellest, kuidas lihtsalt osad beebid kardavadki väga unnejäämise hetke. Selline nö ära kadumine olevat neile pelutav ja nad püüavad tundmatusse vajumist igati vältida. Ajaga hirm õnneks kaob.

Nii nagu mulle ämmaemanda nõuandetelefonil (12252) kunagi lohutavalt öeldi, siis pooleteiseaastasena (1a6kuud) peaks asi paranema hakkama. Jaa-jaa ma ikka tüütasin kõiki selle va uneteemaga :) Mure oli ju vähemalt enda meelest ilmatuma suur. Sai raamatuid loetud jne jne. Kõik need tundidepikkused kussutamismaratonid alguses ja hiljem kõhukotiuned… hirrrrrmus mõelda :) Enne preili aastaseks saamist nägin, et kõik siiski liigub paremuse poole. Kõhukotikussutamine kestis 1a2kuud, sellele järgnes võrevoodis “tembutamine”, siis käsi seljal või käest kinni tuttujäämine ja nüüd…

Praegu on neiu 1a8kuud noor. Panin ta just lõunaunne. Oli teine üsna ülemeelikus tujus. Peitis pärast unelaulu kuulamist luti omale põue, kui küsisin, kus lutt on, naeris rõõmsalt, näitas pluusile ja ütles: “Siin!”. Kui ära hakkasin võtma, väänles naeruses kõdis. Andsin kihistajale luti tagasi, preili tegi mulle musi põsele (me oleme põselemusitajad ;), mitte suule, kuidagi nii on kujunenud), mina talle otsaette, Annukas lehvitas, mina silitasin tal kätt, panin teki peale, läksin toast ära, ei mingit kisa-kära, neiu jäi magama. Kohe. See on uskumatu, aga meil on koduste lõunaunedega juba mõned nädalad sellised lood. Kui me kodus ei ole, on veidi teised jutud ja laulud ;), aga see ei morjenda mind teps üldse mitte.

Ööunneminekuga on meil kuidas kunagi, mõnikord saab samamoodi kohe magamistoast ära tulla, aga valdavalt peab ikkagi tema lähedal pikutama ja ise magamist teesklema. Õhtuti sageli venitatakse tuttujäämisega. Raudselt on “vaja” pidevalt juua küsida, “kakale” minna ja, kui juhtub, et ma olen toast ära läinud, aga ta tahab, et ma raudpoltkindlalt tema juurde tuleks, informeeritakse kõlava häälega “Kaka tuli!”, mitte et seal midagi tulnud oleks, aga noh, kogemusega kätte õpitud, et emme tuleb siis igal juhul kohale. Pole vaja jaurata ja end jorisemise-torisemisega väsitada. Ainult kaks sõna ja emme on kohal.

Jällegi, võõras kohas on ööunnejäämine teine teema, aga las olla :) Ajaga muutub kindlasti seegi oskus, kas just filigraanseks, aga kindlasti üksnes paremuse poole.

IMG_3077

Nädalavahetuse veetsime Pärnus. Neiule hakkas isegi natuke päikest peale.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s