Käsi kaasa!


Meie preili üks lemmikfraasidest on “… käsi kaasa!”. Nende kolme punkti asemel on vastavalt siis kas emme või mamma või mõni kolmas variant. Palve, mis mõnikord küll, tuleb möönda, kõlab pigem kui väga kindel nõudmine, teatavaks tehtud, küünitatakse oma pisikese käekesega soovitu suunas.

Näiteks liumäele minnes kõlab see soov alati. Nii ka täna. Seekord leidsime säherduse liumäe, kus trepp oli niivõrd kitsas, et ma preili kõrval käia ei saanud, lisaks olid astmevahed imetillukesed, nii et tundus – kõige mugavam on tal ikkagi üksinda üles ronida. Esialgu läks iseseisvalt ronimine veidi kõhklevalt, seejärel, pärast korduvaid kilgetesaatel (Noh, pigem oli see küll üle platsi kõlav huilgamine… Ausalt, ma mõnikord imestan, et kustkohast säherdune ülevoolavus pärit on, minusuguselt flegmalt kindlasti mitte :D ) allalaskmist ja ilmselt trepist täiesti iseseisvalt ülessaamise joovastusest kantult, pluss soovist veelgi kiiremini ise üles saada, läks ükshetk samm segi, või lihtsalt väsimusest tuli väike jõnks sisse ja juhtus see, mida sa oma lapse puhul ei taha juhtumas näha. Anni kukkus trepist alla.

Kõik toimus nii kiiresti. Seisin trepist sammu võrra eemal. Kukkumine ei toimunud mitte kuidagi kõhuli või risti veeredes, et noh, võiks loota pehmet maandumist, ikkagi ju pisike laps ja õnneks puidust astmed väikese sammuvahega. Ei. Ta kukkus kuidagi selili, pea ees tuli kogu sellest trepikupatusest alla. Õnneks suutis mu aju ennast kokku võtta. Enne maapinnani jõudmist olin seal kus vaja ja sain käe kaela ja pea alla, nii et need maapinda ei puudutanud. Järgnes väike kisa. Vist rohkem ehmatusest, kui millestki muust. Vahemärkuse korras: kisas preili, mitte mina :)

Kui äratulnud papu tagasi jalga saime, ei olnud trepist ülessaamise soov õnneks kadunud, küll sooviti “Emme käsi kaasa!” ja selle ta muidugi ka sai :) Pärast paari liuringi tegin ettepaneku, et neiu läheks jälle ise üles, et ma lihtsalt tulen tema järel ja olen kohe sealsamas tema seljataga täiesti olemas. Sobis :)

Nädalavahetusel käisime Kalamehe kvartali kogukonnapäeval. Selgus, et meie praegune Pärnu-kodu asub Kalamehe kvartalis. Ma ei teadnudki! Isegi AK uudistesse oli pisike klipike sisse suratud, vähe sellest, ka mina koos emaga oleme klipis sees :P

Ja mida ma veel ei teadnud, mis asub samamoodi Kalamehe kvartalis, siin pesitseb üks CCCP-i põgenemistuba – Põgenemine Pärnu vanglast. Vana vangla on siin minu meelest sada aastat lagunenud ja vaat mis välja tuli. Nende endi sõnul on nad Põhjamaade ja Ida-Euroopa kõige suurem põgenemistubade kompleks. Väljast ei saa mitte midagi aru, et seal üldse miskit toimetatakse, aga ju siis toimetatakse, FB-lehtki olemas ja puha. Vaatan, et nad kohe-kohe loosivad välja tasuta põgenemise. Peaks vist ka vabapääset püüdma. Või ma ei teagi. Tundub igatahes põnev.

P.S. Täitsa omaalgatuslikult tegin praegu põgenemistoale reklaami, ei ole sponsitud postitus, kuigi võiks olla :D

Üldse läks mul praegu postitus vähe metsapoole jooksma, aga no las olla.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s