Lugemiselamus · Päev kajab

Keith Stuart “Plokipoiss. Isa, poeg ja autism”


Raamatu sündmused on inspireeritud autori elust. Täpsemalt sellest kuidas ta oma autismispektri häirega poega läbi Minecrafti tundma õpib.

Väga liigutav lugu. Kaasahaarav, mõtlemapanev, ütleks, et lausa maailma avardav kogemus, emotsioonidest pungil. See emotsioonide rõhutamine vast meeslugejaid veidi pelutab, aga ärge laske end heidutada. Kõik enam-vähem täiseaised võiksid “Plokipoissi” lugeda. See on ütlemata hea lugu veidi teistsugusest poisist, perest, kes peab nihutama piire, olema iga päev meeletult loominguline, avatud, mõistev ja esmajärjekorras tingimusteta armastav. See on kasvamise lugu. Sisukokkuvõteks passib ka lause: Lõpetage muretsemine ja hakake elama!

Petegelane on kolmekümnendates pereisa, kes visati naise poolt kodust välja. Mees ei taha perekonda kaotada. Senini on ta kartnud pidevalt “plahvatusohtliku” 8-aastase pojaga kahekesi aega veeta. Nüüd aga hakkab Alex  tegema pingutusi mõistmaks omas maailmas elavat Sami. Isa ja poeg hakkavad juhuse tahtel koos Minecrafti mängima. Suur muutus on alanud…

Katkendit saab YT-st kuulata, aga ma pigem ei kuulaks ;) Mulle see lugemise viis ei sümpatiseeri miskipärast. No ei kõla, noh… Minu peas kõlas kõik hoopis teist moodi :)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s