Matkasellid ja rannapiigad


Puhkus algas 8. juulil, mil meie kõige vanema “lapse” st härra sünnipäev lükati veerema trühvlitega. Naispere veeres, või ukerdas, kuidas võtta, seejärel voodist õnnitletu kaisust esikusse ja asus reisikotti pakkima. Härral oli lubatud veel veidi unehõlmas rahus ning vaikuses põõnutada. Anni küll ei pidanud säherdust plaani suurt miskiks ja oli omavanustele kohaselt üsna häälekas abiline, et siis jah, meespere vinnas end peagi voodist välja.
Ees ootas mitu päeva suvepealinnas. Kuna ilm on meil nagu on, siis kaasa sai pakitud peaaegu kogu Anni riietevaru (no ma natuke liialdan muidugi). Kogu tohutu pakkimismaratoni käigus unustasin endale teksased kotti surada, mis, arvestades meie “meeldivaid” suveilmasid, peaksid kuuluma kohustusliku reisipagasi A ja O nimekirja. Igastahes… Shoppasin endale esimesel võimalusel Pärnust asenduspüksid, muideks 13-eurised. Täitsa kobedad. Vähemalt kulutatud raha kohta kohe kindlasti.

Saabumise päeva pärastlõunal seadsime sammud Lindi kalurikülla, kus peeti maha igavesti vinks-vonks külapidu muusika, paadisõitude, söögi-joogi ja laadaga. Trall ja tagaajamine kestis keskpäevast südaööni. Jõudsime kohale täpselt Naised Köögis kontserdiks.

IMG_3795

Issi mul on neid kõrvarõngaid vaja! Lindi külapeo laadal

Järgmisel päeval seadsime sammud Pärnu vanale lennuväljale, näidati koeri :)

IMG_3807

Anni tundis ennast koertenäitusel kui kala vees. Imetles koeri, vudis ringi, oli õhinas ja lustlikus tujus.

Alljärgneval pildil korraldajate poolt improviseeritud parkla enne näituseala.

IMG_3815

brigadir – “Tulite mulle siia parkima?”

Sama päeva pärastlõunal tegi preili oma esimese välisupluse Pärnu rannas. Uskumatu, aga meie alles eelmisel aastal täielikust veepelgurist on saanud suur veelemb. Jooksis muudkui vette ja veest jälle välja ja jälle vette ja veest välja…

Õhtul jäi preili vanaema hoole alla, meie suundusime Rannahotelli restorani Jaani sünnipäeva tähistama. Kõik oli super! No vähemalt peaaegu… Teenindus, üllatusmaitsed, eelroad, koos arvega saadud tänutrühvlid (fantastilised!) – kõik imemaitsev. Oli vaid üks pisike miinus – pearoog. Mina valisin lamba, Jaan veise. Mõlemad olid liiiiiiiga vintsked, ülemäära toored. Kahju. Aga muidu – fantastiline toit :) Veidralt kõlab, sest pearoad olid tõesti kehvad, aga ehk oli see juhus? Kokal oli kehv päev või sai seekord mõni õpilane kätt harjutada?

IMG_3861

Riisa rabas. Alati on hea kui saab midagi käes kaasa vedada. Olgu see veepudel või siis näiteks hoopis käbid.

Esmaspäeval vallutasime Riisa raba. Meie kõige pisem matkasell läbis 4,8 km-se raja üllatavalt rõõmsameelsena ja äärmiselt suures ulatuses oma jalgeil. Aeg-ajalt oldi nõus ka kukil viibima ning süles ümbrust imetlema.
Jaan sai, vaatamata preili pidevale isekäimise  tahtele, minu meelest üsna korraliku koormuse :), toreda jõutreeningu lisaks iganädalastele jooksutrennidele. Pluss muidugi märkimisväärse koguse kvaliteetaega pisipreiliga, mida töönädalatel kipub vägisi nappima, sest töö, trenn ja hobid võtavad ju ka oma aja.

IMG_3900

toredad matkasellid

Täna, teisipäeval oli vähe lõdvem päevakava ;) Lisaks mänguväljakukülastusele, mis on meil tegelikult pea igapäevane kohustuslik element, sest ilmselgelt annivanused preilid-noormehed tahavad liivakasti ja liumäge, võtsime ette pisikese retke jalgrattapoodidesse.

Üldiselt võin öelda, et mida iganes uut preili näeb, seda ta tahab proovida. Vähemalt talle endale tundub esiotsa nii. Ta tahab paadiga-laevaga sõita, lennukiga lennata, mootorrattaga sõita, erinevate ratastega sõita, erinevat tüüpi kiikedega kiikuda, lõbustuspargid on  magnetid, sest seal mängib muusika ja on reeglina igatmasti tuled ja viled ja… no nimetage mida iganes, preili tahab proovida.

Poodi me ei läinud eesmärgiga talle ratast osta, vaid vaadata, kuidas ta reaalselt erinevatesse ratastesse suhtub, kui me päriselt lubamegi katsuda ja peale istuda ja edasi lükata.

Läksime siis kõige esimesse rattapoodi. No endal ikka mõlkus peas, et jooksuratas võiks olla esimene ratas. Poe uksest sisse astudes jäid pisikestele mõeldud velod paremat kätt, sinnasamasse välisukse vahetusse lähedusse. Anni vudiskles kohe rataste juurde. Viskas kiire pilgu kõigile peale. Käperdas natuke. (Jaan samal ajal püüdis jooksurattaid leida, sest ta ei näinud neid esimese raksuga.)

Anni jõudis oma vaatlusretkega kolmerattaliste tõukekate juurde. Teadustas järsku kõlavalt “Roosa!”, pean tunnistama, et oligi tegu roosa kolmerattalise tõuksiga. No ja olidki sotid selged :D. See ON uskumatu, kui vaimustusse üks väike preili võib järsku minna. Jaan leidis muidugi jooksukad ka üles. Kusjuures, väga kerge-vinge-roppkalli jooksuka, aga Anni keeldus isegi vaatamast seda ratast, rääkimata pealeistumisest. Mida kõike me proovisime… Kisa oli nii võimas, et loobusime talle jooksuka pepualla sättimisest. Jooksukas oli sinine.

Ta kärutas oma roosat ilmaimet ringi no säherduse vaimustusega ja püüdis isegi sõita…

Lühidalt kokkuvõttes: Plaan oli mitte osta ratast ja selle juurde me ka jäime. Uskumatu, aga saime Annuka poest ära kisata, ilma igasuguste “altkäemaksudeta” ja ilma füüsilise kontaktita.

Neiule jäi poeskäigust säherdune positiivne emotsionaalne laeng, et midagi müüüüüstilist :) Aga enne 2aastaseks saamist väga vast ikkagi ei kipu talle veel ratast ostma. Vaatame-mõtleme :)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s