Päev kajab

Ponid ja jahid


Väike vahekokkuvõte, enne kui homme mõneks päevaks Tartusse kulgeme :)

Kuna meil reeglina on suviti vihmasesoon ja sooja antakse jao pärast, siis tuleb kõik vähegi kabedamad päevad raudpoltkindlalt õues veeta ja no kui läheduses on rand, püüda ka seal oma vana paksu pekikest võdistada. Häbelik inimene nagu ma olen, jääb võdistamine reeglina ära, piirdun tavaliselt varvastega liivas urgitsemisega. Preili tõttu teen mõistetavalt väikseid korrektuure ja olen lisanud rannarituaalidesse vette ja veest välja jooksmised. Mitte et ma oleks nüüd kuidagi tohutult ülemäära plikastunud, ei. Peaaegu Kahene soovib nimelt vudiskleda vette ja veest välja minu näpust kinni hoides.

Tuleb öelda, et ma pole talle spetsiaalset rannakostüümet ostnud. Meil vist enam-vähem selgaminev trikoo kuskil on… Aga ma ei viitsi trikooga jännata. Me ei ole rannas-vees nagunii eriti pikalt. Õrn nahk, “põnev” kiirgus taevastest avarustest jmt jutud. Õhukesed-kerged hilbud selga ja käib küll. Ujuma ta ju nagunii veel meres ei hakka.

Viimati ehitas preili koos Jaaniga mere piiril uhket liivamüüri. Neiu, kes möödunud hooajal pelgas merd, oli nüüd täielikult omas elemendis. No säherdust vaimustust näeb vaid pisikeste põnnide puhul. Preili kündis küünarnukkideni pehmes liiva”mudas”. Patsutas energiliselt üha kasvavat müüri, kaevas, ukerdas, mässas, kiljus. Riided üleni liivaplögased ja märjad. No siis ma tõesti mõtlesin, et parem oleks trikoo. Märjad, külmad riided vastu keha pole vast kõige mõnusam.

Kui pisikesed käed ja jalad olid piisavalt kaua külmad olnud (no vähemalt minusuguse kanamuti jaoks, ja see aeg tõesti oli märkimisväärne), kuivatasin preili ära, uued riided selga, kiireks ülessoojenemiseks kerge fliis ka paariks minutiks ümber ja voilaa! paljasjalg neiu kimas juba vetelpäästetorni suunas…

***
Reedel väisasime Kuristu talu miniloomaaeda. Meile meeldis kordades rohkem kui kevadel külastatud Polli. See oli kuidagi kodusem ja õdusama olemisega. Oma olulise panuse tekkinud tundesse andis äärmiselt meeldiv majaperenaine. Toreda jutu ja igati lahke olemisega. Ma ei tea, kas ta kõigiga nii palju jutustab, aga meie puhul arvas miskihetk Anni, et me vist oleme järjekordselt mõnele “mammale”-“vanaemale” külla tulnud ja oli juba täiesti valmis prouale tuppa külla minema. Eks oma roll oli siin vast ka kiisul, kes liigsest tähelepanust liigutatuna tubastesse valdustesse üle kolis.

Hinnapaketti kuulus väike ämbrike porgandiviilude ja kapsalõikudega, mida saime loomadele omatahtsi jagada. Ainuke tingimus oli – ponidele võime vaid heina pakkuda, sest pisikesed punnkõhud olid dieedil :).

Meil läks juba üksnes küülikuterivi juures ilmatuma aeg. Preili oleks sekkumiseta kogu ämbrikese sisu ainult jänestele ära jaganud.

Loomad on põnnide magnet.

IMG_3995IMG_4028

IMG_3920

Kõikse viimane suurem elamus oli meil Tallinnas Merepäevadelt. Käisime kolmekesi Noblesneri sadamast jahiga sõitmas. No jahile võeti muidugi peale meie veel reisijaid. Kahjuks pole mul ühtegi pilti. Fotoka aku, nagu kohapeal selgus, oli tühi. Moblaga tegime mõned hädaabipildid.

Kõige toredam oli, et kohe kui sadamasse jõudsime, nõudis Anni: “Paadiga sõitma!” Ega vanematel pole ju kohane eluõite nõudmistele vastu hakata, rahad said makstud ja sõit võis alata. Anni oli ainus reisija keda peeti päästevestivääriliseks. Kui seda preilile selga pandi oli ta veidi üllatunud olemisega. Kui selgus, et ega sellises kostüümes end suurt liigutada saa, lasi ta kohe hädakisa lahti.

Täiesti kujutan ette teiste reisijate mõtteid tollel hetkel – a´la “Mida nad siia oma titega ronivad?! Näevad ju, et talle ei meeldi. Kas ta lõugab nüüd terve reisi?!!!”. Eks ma isegi oleks umbes midagi sellist mõelnud, oma teises elus. Aga olukorras sees olles nägin, et hädakisa on vaid vesti pärast, mitte reisihirmust. Jaan juhtis preili tähelepanu lendavale helikopterile ja siis teistele paatidele, vaikus oli plaksti majas. Ühtlasi hakkas preili näppu suratud kurki sööma. Mul oli nii palju oidu, et võtsin natuke söögipoolist kaasa. Värske kurk on praegu neiu lemmik snäkk. Istus mul süles nautis merd ja kurki.

Homseks pärastlõunaks oleme loodetavasti oma mõnepäevasesse Tartu-pessa end sisse seadnud. Ole sa tänatud airbnb.com.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s