Päev kajab

Lubatud


Tartus on säherdune kohvik nagu Muinasjutt. Pesitseb see Tartu Kaubamajas Apollo raamatupoe taga st tuleb minna läbi poe, et jõuda kohvikusse.

Kohvik kui selline pole antud juhul oluline. Silma hakkas pigem teenindaja leti taga. Ei, mitte tema välimus. See ei olnud kuidagi ekstra eriline. Mind ausalt öeldes ei huvita kunagi teenindaja välimus. No erandiks muidugi juhud, kui see peaks olema ekstra räpakas. Ilmselge, et mustade küünealuste või munaplekilise pluusi ja rasvast tilkuvate juustega inimloom ei mõju mingiski mõttes ettevõtte mainele poisitiivselt. Arvatavasti põgeneksin ummisjalu niivõrd pikantse väljanägemisega persooni eest. Loobuksin silmapilkselt igasugusest teeninduskogemusest.

Ühtlasi ei saa öelda, et otsene teeninduskogemus oleks kuidagi eriliselt meeldejääv olnud. Ei midagi ebaviisakat, kõik kaunis ja väljapeetud. No tavaline, selline nagu peab – viisakas, meeldiv, vastutulelik.

Vabalt võib öelda, et oleksin tolle kohviku unustanud peaaegu kohe, kui jälle tänavale jõudsime.

Miks niivõrd tavalist, võiks öelda et suisa igavat kohta (no, maitsed on erinevad, eks ole) ikka veel meenutan. Mida erilist see teenindaja seal leti taga siis tegi? Mis mulle silma jäi? Mis mulle meelde jäi? Ja kujutate pilti – tekitas isegi tunde, et võiks tagasi minna.

Kohviku, mis oli ilmselgelt nö raamatupoe pikendus, teenindaja istus ja luges raamatut. Jah, kujutate pilti – luges raamatut! Muidugi mitte siis, kui keegi parajasti teenindamist vajas. Ta näiteks tajus isegi selle ära, et meie hakkasime ära minema, tõstis pilgu ja soovis  meeldivalt head päeva. Head päeva on võimalik soovida sajal, kui mitte tuhandel erineval moel. Mõnel inimesel see tuleb välja nö õigesti, mõnel mitte. Sa võid seista kui tukunui ja pingsalt jälgida igat klienti, kõigile kramplikult naeratada ja midagi head soovida, aga see ei mõju siiralt. Siirus on see, mis loeb. Võti peitub siiruses ja seda on raske õppida, mõnikord üldse mitte. Nii on. Sa võid mõjuda ülepakutult, tüdinult, automaatpiloodil töötavana…

Too konkreetne teenindaja mõjus väga loomulikult. Tekkis tunne – Oot-oot! See on ju täitsa muhe koht! Peale selle mõjus ta kui elev reklaam poele, mille pikendus kohvik oli. Kuidagi armas ja soe tunne tekkis. Mõtlesin, et läheks ja küsiks, mida ta loeb ja kas on ka väärt kraam. See viimane tuleb sellest, et loen isegi hea meelega :)

Muidugi KUI teenindaja peaks lugedes täiesti raamatuilma ära kaduma ja unustama, mis tema põhiroll antud hetkes on, oleks see mind häirinud, aga kuna lugemist osati väga elegantselt teenindajarolliga sobitada, olin vaimustuses. Kusjuures, mulle tekkis hoopis mõte – just NII SEE PEABKI OLEMA. Raamatupoe kohviku teenindaja peab raamatut lugema. See peab kuuluma tema rolli juurde.

Ilusaid muinasjutte kõigile! ;) Uneaeg taaskord kättejõudnud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s