Nathan Filer “Kui kuu on kadunud”


kui-kuu-on-kadunudTagakaas, tekst sellel, tekitas ülemäära kõrgeid ootusi. Enne lugema asumist juba kujutlesin, kuidas ei suuda raamatut käest panna ja iga vaba hetk kuulub vaid talle. Midagi nii ekstreemset siiski ei juhtunud. Pigem vastupidi. Liigne depressiivsus ja mitte just ülemäära köitev jutustamisstiil (maitsed on muidugi erinevad) pelutasid kohati eemale. No aga samas, mis lillelisust sa ühest skisomaailma uppunud minajutustaja loost ikka nii väga leida tahad. See peabki depressiivselt mõjuma.

Peategelane on skisofreenik. Tüüp, kes 9-aastasena põhjustas tahtmatult oma veidi vanema venna surma. Matthew on sunnitud aeg-ajalt viibima psühhiaatria osakonnas, et oma peas kõlavat surnud Simoni häält, ja mitte ainult, kontrolli alla saada.

Pärast mõõdukat ponnistust sain loetud. Lõpp helgetes toonides. Ei mingit roosamannat, õnneks.

Tõlgitud kolmekümnesse keelde ja saanud ka mõned auhinnad.

Järjejutuna Vikerraadios kõlanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s