Lugemiselamus · Päev kajab

Nathan Filer “Kui kuu on kadunud”


kui-kuu-on-kadunudTagakaas, tekst sellel, tekitas ülemäära kõrgeid ootusi. Enne lugema asumist juba kujutlesin, kuidas ei suuda raamatut käest panna ja iga vaba hetk kuulub vaid talle. Midagi nii ekstreemset siiski ei juhtunud. Pigem vastupidi. Liigne depressiivsus ja mitte just ülemäära köitev jutustamisstiil (maitsed on muidugi erinevad) pelutasid kohati eemale. No aga samas, mis lillelisust sa ühest skisomaailma uppunud minajutustaja loost ikka nii väga leida tahad. See peabki depressiivselt mõjuma.

Peategelane on skisofreenik. Tüüp, kes 9-aastasena põhjustas tahtmatult oma veidi vanema venna surma. Matthew on sunnitud aeg-ajalt viibima psühhiaatria osakonnas, et oma peas kõlavat surnud Simoni häält, ja mitte ainult, kontrolli alla saada.

Pärast mõõdukat ponnistust sain loetud. Lõpp helgetes toonides. Ei mingit roosamannat, õnneks.

Tõlgitud kolmekümnesse keelde ja saanud ka mõned auhinnad.

Järjejutuna Vikerraadios kõlanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s