Päev kajab

Potiraamat


No vot. Kirjuta veel öösel postitust. Muidugi tuli see eelmine liiga pikk ja otseloomulikult unustasin üht koma teist välja. Ilmvõimatu on nüüd jätta viga parandamata, SEST mõelda vaid, jube-jube! mis saab siis, kui aastakümnete pärast tahaks meenutada, et mida ikkagi pisikesele preilile TEGELIKULT kõige esimalt üldse ette loetud sai, (jätame nüüd ajakirjad ja-mis-iganes muu jama välja), mõtlen nö päris raamatuid, pluss ta ISE sai ka aru, et see, mida talle loeti, on raamat, ja no tõesti, mis saaks kui ma ei suudaks neid enam meenutada. Õudne juu! Eksole.

No vot. Enne Anni sündi ma lasteraamatuid ei ostnud. Sest… Põhjendus puudub. Täiesti võimalik vastusevariant kõlaks hetkel – loll olin. Igal juhul. Kuigi ma miskipärast täikadelt ägedaid lastekaid kokku ei kühveldanud, ÜHE korra ma siiski ostsin enne preili sündi teadlikult lasteraamatuid.

armi-ja-vana-vares

Ja vot need on, NEED raamatud, millega alustasin.

Raamatukoi poes täiesti huupi ringi jalutades jäid näppu mõned Laste Oma Raamatukogu sarja teosed. Ostsin ainult 6 raamatut.

Luuletused olid need, mida kõige esmalt talle lugesin. Aga piiga lemmikuks on jäänud Marta Sillaotsa “Armi ja vana vares”. Ka täna võttis Annu nimetatu kätte ja ütles: “Emme, tule! Loe seda lugu.” Just nii ütles :) Ma ise olin säherduse puhta selge päris pika ja konkreetse eneseväljenduse üle üsna üllatunud. Eks ta muidugi nüüd iga päevaga üha rohkem ja selgemini püüab ennast väljendada.

Lisaks tuleb kindlasti ära märkida meie praegune potiraamat… See on nüüd raamat, mis mulle ei meeldi, aga Annile küll. Koju saabus mainitud eksemplar preili ja issi ühiselt raamatukogukülastuselt. Mitte et ma millelegi vihjaks. Kui, siis ainult sellele, et me kumbki ei rebi preililt tema enda valitud raamatut käest, kui see pärineb lastekirjanduse sektorist ja kaanekujundus ei anna märku, et preilile pole seal veel absoluudselt mitte midagi huvitavat. Ta saab enda valitu ja võib ise raamatukogutädile viia. Annu teab, et teisiti raamatut koju viia ei tohi.

Niisiis saage tuttavaks meie potiraamat:

Sandrine Deredel Rogeon, Gustavo Mazali “Kaspari lood: 7 lugu”.

kaspari-lood

Preili käib nimetatuga meelsasti potil teadagi mida tegemas, no ja et igav ei hakkaks, tuleb raamat kaasa võtta. Vanemad muidugi teavad, et ega asi pole alati igavuses. Lihtsalt mõnikord on vaja potileminekuks motivatsiooni, meie abimees on seejuures raamat, (mille neiu võib ise oma raamatuhunnikust valida), et kõik see, mis potti peaks jõudma, sinna ka õigel ajal jõuaks.

Raamat ise on tore. Palju värvilist pilti. Ilmselt see neidu köidabki. Tekst trükitähtedes ja väikeste lõikudena grupeeritud. Mind häirib veidi sisu :) Ja ei maksa mu vingu nüüd ülitõsiselt võtta. Noh, näituseks sööb ühes loos Kaspar väga palju kommi…, teises loos vaatab palju telekat… Me ei teadnud siiamaani, mis on komm. Nüüd on sõna komm selge. Lihtsalt sõnana. Ilmselt ta tahab seda varsti proovida. Teleka vaatamisega on meil säärane lugu, et ega preili meil kodus sealt midagi muud, kui mõned korrad nädalas Põrsas Peppat, ei näe. Meil on kodus telekas kinni. Suvel enamasti ka siis, kui neiu juba ammu magama on läinud.

Ja üldse, ma ju oleks võinud raamatu äärmiselt diskreetselt konfiskeerida, mitte siin joriseda, aga noh, läks nagu läks. Tähtaeg läheneb. Varsti peab väike neiu endale järjekorras teise potiraamatu leidma :)

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s