Päev kajab

Unetusest unetusse


Kaks aastat unetust. Täiesti erinevat kusjuures. Esimene oli paratamatu, teine juba täiesti konkreetselt enda valik :), saaks ju magada üsna korraliku arvu öötunde, AGA selle asemel passin üleval nagu mingi öökull, sest oi kui armsad on need vaiksed oma aja tunnid, mil teed mis tahad. No teatud piirides muidugi.

Ehk siis kurnatus on häda, mis mind piinab. Mõnikord kohe väga… Peaks rohkem magama. Varem magama minema. Homme lähen! Nii luban endale peaaegu igal hommikul, aga õhtul… No ei saa, lihtsalt ei saa magama minna…

Vanasti ma ei kujutanud ette, et alla 8-9h ööune üldse kuidagi saab eksisteerida, no vähemalt mitte pikaajaliselt. Praegu 6h ööund – supertulemus! Ja nagu öeldud, mitte selle pärast, et Anni magada ei laseks.

Uni pole muidugi ainus, mis kahe aasta jooksul muutunud on.

Kunagi uskusin, et olen üsna rutiinne inimene, talun imehästi rutiini ja üldse – rutiin pole minu jaoks mitte mingis mõttes probleem. Haa! Vale puha! Selgus, et ma tegelikult elasin seni TÄIESTI rutiinivaba elu. Nagu… Ilmselgelt polnud mul tõelisest rutiinist hall-karvast aimugi. Ja siis algas uus ajastu… Uned, toidud, päevakavad… Mingi hetk tundus, et mul on täpselt null HETKE iseenda jaoks. Hulluksajav.

Tulid täiesti uued mured, kõik muu tundus tähtsusetu… Mured on tulnud ja läinud. Vaid üks neist on seni pikemaks jäänud, nimelt riieteküsimus. Mitte et preilil midagi selga poleks panna. Siinkohal pean tegema maani kummarduse Annu tädile. Oleksin ammuilma tagasi tööl, kui neid riidemägesid, mis siin vastavalt preili kasvamisele kahe kodu vahet liiguvad, poleks olnud. Riietega varustamine on väga suur asi. Väga. Ja ma olen väga tänulik :)

Riieteküsimus seisneb hoopis minu hirmus. Mida suuremaks preili saab, seda väiksemaks hirm õnneks jääb, aga see on ikka olemas. Sügisel ja kevadel ma lihtsalt EI TEA, kas tal on külm või palav või… (Kui higistab, siis on muidugi ilmne, et palav). Mingi kukla või mis iganes voltide katsumine tundub ju täiesti mõttetu. Võrdluseks kasvõi mina ise. Kui ma tunnen, et mul on jahe või isegi külm, siis palun väga, katsuge mu kaela või no… See pole lihtsalt soe, vaid täiesti korralikult SOE (ma ütleks kuum isegi), ei mingit leiget või hoitku jumal jahedamapoolset olekut. Mõelge ise, kui sul on sügisel kukal külm, siis sa oled ilmselgelt juba VÄGA pikka aega külmetanud või sa tulid poolalasti õue. Punkt.

Ehk mingit katsumised tunduvad mulle täieliku jampsina. Preili oskab nüüdseks öelda soe ja külm ja ta ka teab nende sõnade tähendust, aga hetkel ei saa veel 110% usaldada seda, mida tollest tillukesest suust öeldakse :)

Lisaks uutele hirmudele on mu igapäev muutunud ka toidusedeli mõttes. Jaa, ma söön nüüd jälle iga päev putru! “Õnnelik” mina :) Mõnikord lausa kaks korda päevas. Uuuh, ekole! :) Kuskil 12 aastat oli pudrupausi, aga nüüd siis taaskord. Jaan suudab pudrusöömisest enamasti kõrvale nihverdada. Ma pean eeskuju oluliseks ja ühtlasi usun, et puder on lastele (mitte ainult) üks vääääegade kasulik kraam. Nii et kuigi ma ei fänna putrusid, ei söö ma neid ka väga vastumeelselt. Näiteks ma armastan riisiputru, kuigi preili ei pea sellest eriti lugu. Kahju. Pudrud pole muidugi ainuke muutus meie menüüs.

Teisest küljest olen nende kahe aasta jooksul söönud tunduvalt rohkem nö saasta, kui oma eelnenud elus. Näiteks kommi või maiustusi sõin kunagi väga minimaalselt, kommi tegelikult üldse mitte. Aga nüüd… Hetkel küll õnneks enam peaaegu üldse mitte, olen suutnud end tsüklist välja murda, kuid esimesel aastal sai õhtul, kui pisike inimene tuduma pandud, ikka päris korralikult maiustatud. Siinkohal tuleb geene tänada, sest kaalunumber pole muutunud, kuigi kaalunumber iseeneses pole oluline. Oluline on see, mida sa omale suust sisse topid, millist kütust sa oma kehale annad ja kui kaua ta suudab selle peal tervena funktsioneerida.

Telekavaatamine. Seda on vähem kui vanasti. Suvel ei vaata me üldse televiisorit. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis preili ülevaloleku ajal on telekas kinni, kui Peppa vaatamine välja arvata.

Kõik on muutunud… Kõik.

Kõik uudised, saated, artiklid, filmid, mis iganes, kus iganes on juttu lastest-tittedest-põnnidest on nüüd väga emotsionaalne teema minu jaoks. Isegi kui olen kuskil väljas, mõtlen just õhtul, üksi, ja tean, et meie pisike preili on kenasti Jaaniga kodus, kas just õhtuses pesus või juba ööunne läinud, ning ma näen kärulapsi mingisugusel väliüritusel. Olgu, ma olen nõus, et peredel on beebide ööunnesaatmise ajad erinevad. Kellel on päevakava selline, et ööunne minek toimub alles 23-st, mõnel ehk hiljemgi. No olgu siis.

Aga kui ma näen rahvarohkel ja lärmakal väliüritusel pisikesi kohkunud nägudega või ülimalt väsinud olekuga beebisid, kes ei suuda magama jääda… Nutta tahaks.

Aga nüüd, head und, kell on jälle juba mitu head minutit üks läbi öösel :) Ruttu tuttu!

P.S. Ega kõike ei jõua nagunii kirja panna, mis muutunud on, sest tõesti kõik ongi muutunud.

 

 

Advertisements

One thought on “Unetusest unetusse

  1. Nii ongi, põnnid muudavad palju. Ja ma lähen siiamaani liiga hilja magama sest need vaiksed hetked õhtul on nii mõnusad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s