Päev kajab

Katki ja ära visatud


Möödunud nädala neljapäev oli äraviskamise päev.

Mõte oli küll kohe pärast kaheseks saamist unelutist preili võõrutada, aga no nagu ikka, mõnikord kipuvad plaanid venima. Eriti kui kardad, et ei saagi enam pisikest unepõlgurit mitte mingi valemiga magama.

Õnneks algas neiu kisamaratoniga vürtsitatud grandioosne unestreik enne, kui me üldse lutti kuhugi likvideerida jõudsimegi. Olin ütlemata rõõmus. Esiteks, tänu lutieemaldusprotseduuri venimisele sain kindel olla, et unestreik ei tulnud lutieemaldusest, pluss ei tulnud see ka elukorralduse muudatusest st lastehoiuga harjutamisest. Meil tillukese nohu pärast nihkus ka hoiualgus nädala võrra. Ehk, teisisõnu, olin ülimalt rahul et kõik venis :)

Lõunaunestreik sisaldas ühtlasi luti pidevat laias kaares eemalelennutamist, mis süvendas mõtet, et kui neiu NAGUNII ei maga lõunaund ja ise oma lutti pillub sinna-tänna, miks siis mitte lutt eemaldada. Jauraku vähemalt asja pärast.

Mõeldud tehtud. Neljapäeva õhtul läks lutt mingitel “müstilistel” põhjustel katki. Preili viskas ise katkise luti prügikasti. Korras. Ööuni tuli kiirelt. Kiirelt on muidugi suhteline, kui meil tavaliselt kulub tunnike, siis seekord sai kolmveerandiga hakkama. Lutti ei küsitud.

Lõunauni järgmisel päeval ei tulnud, käis jauramine, nii nagu ka eelnenud päeval, kuigi siis oli lutt veel olemas. Jõuramise käigus neiu lutti ei nõudnud. Käis tavapärane valjuhäälne mõttevahetus teemal “Ei taha magama jääda!!!!!”

Ja ongi nagu võõrutamisega kõik. Magamajäämine on sarnane nagu enne (loe: samamaoodi üle kivide ja kändude, nagu viimasele ajale kohane) lihtsalt ilma lutita.

Esimesel ööl toimus kaks või kolm ärkamist. Ega ta lutti nõudnudki, aga ilmselt oleks tollega silmapilkselt edasi tudunud. Nüüd oli vaja rohkem rahustada. Esimesel ärkamisel isegi sülle võtta. Teisel unelaulu laulda. Järgmistel öödel probleemseid ärkamisi pole olnud.

Erinev on nüüd lihtsalt see, et preili ärkab umbes tunnikese võrra varem.
Pluss kui peaks juhtuma, et miski häirib und kuskil viiepaiku hommikul, tuleb unelaulu laulda. Mulle tundub, et lisaks ka pöidlaid ja varbaid hoida (endal muidugi, mitte tibinal), sest kui sa ikka oled peaaegu terve ööune ära maganud, ON keeruline väheste oskuste-kogemuste pealt end taas unne mõelda-viia. Seda eriti veel (vähemalt minu meelest), kui sul keegi kõrval unelaulu joriseb. Praegu on ta küll varahommikuse ragiseva unemuusika peale edasi maganud, AGA see leelotamine laseb piltlikult öeldes hoopistükkis minu viimsetele uneriismetele vee peale. Sitt lugu, eriti kui olen väga kaua üleval olnud. Ükspäev juhtuski, et mu unetundide arvuks jäi 3,5h :) Nagu vanadel “headel” tsükliune aegadel. Kusjuures, tollel päeval ei saanud taaskord neiut lõunaunne, nii et õhtuks olin suhteliselt koomas omadega, pehmelt öeldes.

Lutivabadus on saabunud. Elagu lutivabadus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s