Päev kajab

Tiksume ja kukume


Raudselt olen kunagi siin maininud, et mul on probleem kelladega, kuuldavalt tiksuvate kelladega. Lühidalt – kui kuulen kella tiksumist, ei saa ma magama jääda.

Meil ei olnud praeguses tallinnakodus mitte ühtegi laua- või seinakella, kuni paar nädalat tagasi leidis siia tee üks tiksuja. Nüüd tik-takitab stabiilselt. Tulevikus ehk saab selle pealt preilile kella õpetama hakata.

Kell peab vahti elutoas, tiksumine oma detsibellidega ei häiri, magamistuppa midagi ei kostu. Nii võib täitsa elada. Ka kellaga.

a

Kukkumine. No see oli meie jaoks paras üllatus. Anni enda jaoks vast ka.

Nagu teada, siis ega meil siin eriti lõunaund magada ei taheta. Omavahelöeldes: õ-u-d-n-e-e-e-e! Nii nooruke inimesekesekene peaks kohe kindlasti veel lõunaund tegema, aga noh… Võtab ikka hullult läbi, kui pead pidevalt protestilainel, absoluutselt kõige suhtes, oleva kahesega kaksteist või rohkem tundi ninapidi koos veetma. See tambib üdini läbi. Valdavalt muidugi vaimselt. Ja mul on AINULT üks laps :D. Jeesus! Tunnen kaas neile, kellel on kolm enam-vähem üheealist last.
Olen juba paaril korral jõudnud mõelda, et paneks kasvõi une pärast preili lasteaeda. Seal raudselt magaks. Sest uni… Vähem peaks lugema, oleks endal kergem olla.

Ma ei anna neiule mingit valikut, et oooo! kas tahad täna magama minna või mitte. Ei. Ei mingit küsimist, lõunal tuleb voodisse põhku pugeda ja und silme ees kedrata! AGA. Kui ta on mul seal voodis 2 tundi ära passinud, ise täiesti rõõmus ja roosa (näost näha muidugi, et väsinud), olgugi, et hommikusest ärkamisest on juba 7h või suts rohkem möödas, siis ma ei tea….hoian teda kuni ööuneni voodis?!

Üldiselt ta mingit kisa ei tee enam (Jään “huviga” homset ootama. Ilmselt tõuseb kisa taevani.), lihtsalt leiab endale muud tegevust, et jummala pärast uni peale ei tuleks.

Laupäeval leidis ka. Tegevust. Ta nimelt mõtles, et ronib oma voodist välja. Preili resideerub uneaegadel minu meelest ikka vägagi sügavas võrekas. Kuskil 58 cm on voodi äärest madratsini voodi põhjas. Neiu ise umbes 88 cm pikk.

No ja nii oligi. Mingi hetk kuulsin magamistoast ehmunud kisa. Hääletooni järgi sain aru, et nüüd tuleb mul käbedalt kohale vurada. Kusjuures, vuramise pealt ütlesin Jaanile: “Nüüd kukkus voodist välja.” Kuigi tundus uskumatu, selgus kohalesaabudes, et täppi panin.

Vähemalt ta kangutas ennast meie voodi poolsest äärest üle, kukkus meie voodisse, aga kuna tegu pole siiski enam mingi sulgkaalus imikuga, vaid täiesti korraliku 13 pluss kilogrammiga, juhtus säherdune lugu, et ta ei jäänud voodisse püsima, sest võrekas, mis on küll meie voodi vastas, aga mitte selle külge naelutatud, nihkus ja neiu vajus põrandale. Sealt põrandalt ma ta leidsingi. Oli õnnetu, aga süles rahunes kohe. Ega ta haiget vast eriti saanudki. Ehmatus pigem.

Täna sain aru, et talv tuleb. Jälle. Ilgemalt rõvejõle. Mitte valge-kohev-pehme lumi, vaid eestimaine talv. See va lörtsi-tati-pimeduse aeg.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s