Lugemiselamus · Päev kajab

Hans Koppel “Ei tule iial tagasi”


ei-tule-iial-tagasiSisututvustus tundus huvitav, pluss raamatu esikaane alla on kirjutatud kolmesõnaline lause – Väga hea lõpuga.

Võimalik, et olen lihtsalt parandamatu küünik, aga no üsna keeruline on põnevikel, kriminullidel või mis iganes sedalaadi iluromaanidel olla üllatava lõpuga, kui sa oled üsna mitut sedatüüpi kirjatükki eelnevalt juba lugenud. Reeglina ikkagi aimad midagi. Või pakud huupi kolme-nelja lahendusvarianti, millest ilmselt üks ikka täppi läheb.

Lause – Väga hea lõpuga. – intrigeeris seekord piisavalt. Alati need lugejalõksud mind ei püüa. Panevad hoopis muigama või vastupidi – peletavad eemale.

Aga seekord… Lugu nagu ise ei olekski midagi eriti uut. Järjest saavad kunagisse koolikampa kuulunud tegelased mingitel vähem-rohkem kahtlastel asjaoludel (pigem vähem) surma. Viimane kambaliige on teadmata kadunud – Ylva, noor naisterahvas ja ühtlasi pisikese tüdrukutirtsu ema.

Naist hoitakse vaid mõnesaja sammu kaugusel, lukustatuna naabermaja keldris. Ylva piin ei ole vaid füüsiline – tema tillukeses toas on ekraan, et ta näeks oma kodu ukseesist. Ta on nii lähedal, ja ometi nii kaugel.

Ja lõpp, see ei tule siis, kui lugu saab läbi. Teadmine saabub lugejani raamatu viimastel lehekülgedel, kus räägitakse sellest, millest kõik alguse sai. Ühest tillukesest episoodist…

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s