Päev kajab

Tantsutund


Möödunud pühapäev oli mul “täiesti vaba”. Kui midagi on muutunud vabaks, siis tuleb see kiiremas korras täita. Millegagi. Nii igaks juhuks. Või mitte nii väga igaks juhuks, pigem selleks et oleks mõnus ärahõivatuse tunne, mis on kuidagi pehmem ja soojem kui tühjuse tunne. Reeglina…

Igatahes. Jaan oli omale organiseerinud päeva maastikumaratonil, mille ta, nagu hiljem selgus, suutis läbida täiesti elusa ja tervena, kulgedes läbi sopapasa muudkui küngastest  üles ja alla, üles ja alla… Jõudis ilusti preili ööune alguseks koju.
Meie aga kulgesime koos preiliga pühapäeva hommiku imelises päikesepaistes  tantsutundi.

Meil on siin tõesti absoluutselt kõik eluks vajalik käe-jala juures. Isegi üks pisike tantsukool (tegelikult on neid kuulduste järgi vist lausa mitu) asub vaid imelühikese jalutuskäigu kaugusel. Mis muidugi ei tähenda, et me neiuga sinna paar minutit hiljaks ei jäänud. Sest. Kaheselt ei saa loota absoluutselt mitte mingisugust koostööd. Vähemalt meie eksemplarilt. Ta ütleb: “Ei tahaaaaa!”, juba siis kui mul tekib üksnes mõte midagi öelda. Puhtalt selle peale, et avan suu kõlab igaks juhuks veelkord: “Ei tahaaaaaa!“.

Pika peale mõjub ei-taha-tamine üsna frustreerivalt. Ilmeksimatult ainult mulle, mitte talle, eksole. Kui seda pidevat protesti kõige tillulillumate asjakestegagi ei esineks, oleks elu ikka päris lill. Ausalt. Seevastu käib meil üks pidev vägikaika vedu hommikust õhtuni. Ma üldse ei imesta, et on olemas vanemaid, kes ostavad pidevalt oma võsukese ära näiteks magusat pakkudes.

Kohe esimestel tantsutunni minutitel sain aru, KUI naiivne ma ikkagi olin… Tantsutunnis peab ju asju tegema. Ja üldsegi mitte selliseid asju, mis sulle endale lambist pähe kargavad. Seal on omad harjutused, ülesanded, värgid… (Vahemärkus: tantsutund oli mõeldud 1,5-2aastastele, nii et teoreetiliselt ma vales kohas ei olnud.) Proovi sa kahest millekski lihtlabaselt sundida. See on võimatu. Kavaldamisteks pole eriti aega, et saaks põnni tegema seda, mida sina tahad. Korra-paar proovid midagi ja kui ta ei taha, siis ei taha. Kõik. Korras. Lõpp.

Ega meil ei piirdunud asi lihtsalt mitte midagi tegemisega. Anni võttis mul mingi hetk käest kinni ja ütles täiesti konkreetselt: “Lähme ära!”, ise samal ajal mind ukse poole vedades.

Juhendaja soovitas teha eesruumis üks jalutustiir ja proovida uuesti tagasi tulla. Õnnestus.

Kui põnnid said kätte lipud, et nendega vehkida-keerutada, toimus preili meelestatuses 180kraadine pööre. Täna on kolmapäev ja preili meenutab säraga silmis jätkuvalt lippe, mida tädi jagas… Ta ei teinud küll kõiki asju kaasa, mida ei saagi sellises vanuses üldse loota, aga meeleolu oli hoopis teine. Peegeldas ennast maast laeni peegelseinte ees, jooksis keel suust väljas edasi-tagasi, ukerdas mattidel, proovis mööda soojaveetorusid üles ronida (teised põnnid tegid sama, see ei kuulunud küll kohustuslike harjutuste hulka, aga noh, miks mitte ronida, kui saab).

Äramineku eel selgus, et esimene tund on külastajale tasuta nö proovitund. Eks näis, mis edasi saab. Lõpuks oli meie preili see kõige hoogsam mürgeldis. Ilmselt oli ta osavõtjatest ka kõige vanem, nii et võhma jätkus kauemaks, eriti veel kui alguses niisama seisti ja teiste tegemisi uuriti. Igal pühapäeval kindlasti käima ei hakka, aga võibolla mõnikord harva, et tuleks hea lõunauni :)

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s