Päev kajab

Elab selles hunnikus!


Meil on 128 pildikaarti. Sai kunagi ostetud. Oleme mingit hulka neist preiliga aeg-ajalt vaadanud.

Jõudsime üks hetk sinnamaale, kus Annu kaevab pildid kapisügavusest välja ja mitte ei taha, et mina neid käes hoiaks ja näitaks ning räägiks, vaid kahmab ise hunniku kaarte oma pihkude vahele, ulatab neid mulle ja seletab, mis on pildil. Viimati tegi ta seda nädalavahetusel. Mul oli niiiii kahju, et ei saanud enne Jaaniga kokku leppida, et ta eemalt filmiks. See oli väga äge, kuidas Annukas asjalikult pilte seletab. Kusjuures, ta ei teinud seda tõsiselt, vaid kuidagi lustlikult, natuke venitavalt ja… narrivalt :) Paar kommentaari jäid eriti hästi meelde. Panen need kirja:

IMG_5583
“See on part. Ühe silmaga.” (Kusjuures, mina ei ole kunagi öelnud, et part on ühe silmaga :) Tema enda loogika. Väga raudne loogika mu meelest :D Püüdsin nüüd, nii kuis suudsin, seletada, miks on pildil üks silm)

 

IMG_5584
“See on sipelgas. Elab selles hunnikus.” (No jah, kui hunnikus, siis hunnikus. Pesad on ju vaid lindudel. Katsu sa 2a2kuusele selgeks teha, et see “hunnik” on tegelikult pesa. Kuna me ei ole ammu neid pilte vaadanud, siis mulle isegi ei meenunud, kuidas ma talle kunagi seda sipelgapesa seletasin. Võibolla osutasin lihtsalt sõrmega ja ütlesin, et sipelgas elab SEAL.)

Nüüd ei maksa muidugi arvata, et meil on kodus 2a2kuune, kes jutustab pidevalt täiesti arusaadavalt, küll lihtlausetega, aga täiesti loogiliselt ja asjalikult. Ei ole. Enamasti on jutt üsna ähmane :) ja kindlasti seotud raamatutega, mida on talle ette loetud.

Näiteks mõni päev tagasi teatas pisike neiu: “Anni on armunud ississe.” No vot. Loe veel Laura raamatuid ette. Kusjuures, kui keegi teine oleks sama lauset preili suust kuulnud, ta poleks vist aru saanud, mis öeldi. Meil r-täht ei kõla eriti. Seda väga ei ole. Mõnikord on asendunud l-iga, mõnikord üldse välja jäänud.

Põhiline, mis ma tegelikult öelda tahtsin – meie preili muutub üha ägedamaks! Olgugi et neid hetki, mil tunnen, kuidas mu viimsed närvirakud kõige otsemat teed läbi hakklihamasina aetakse, esineb äärmiselt tihti, siis rõõmu ja heas mõttes hämmingut toob ja loob ta enda ümber sama võrra või rohkemgi veel.

Näide hämminguvallast.

Panen preilit ööunne. Õues haugub väike koer. Anni tahab teada, mis hääl see on. Mitte, et ta ei teaks, et koer haugub, aga no lihtsalt, selliseid olulisi asju on vaja pidevalt üle küsida. Ütlen: “Koer haugub.” Anni arvab, et koer kutsub oma emmet. Mina vastu: “Koerad hauguvad, sest nad püüavad sedaviisi oma perekonda kaitsta. Koerad valvavad oma perekonda.” No ei olnud kõige hiilgavam seletus, no ei tulnud miskit paremat pähe, mis seals ikka, eksole. Anni mõtleb natuke. Sekundid mööduvad… Ja teatab siis vaikselt: “Anni kaitseb emmet. Anni valvab emmet”. Milline nunnukas… Samas, see kõlab nagu natuke liiga palju stressi. Tuli teha selgitustööd. Kokkuvõtvalt: võtsin kaitsmise ja valvamise kohustuse enda peale.

 

P.S. Preili sai lõpuks oma esimese hoidjakogemuse st täiesti võõra tädi poolt hoidmise kogemuse. Annukas oli jummala rahul. Küsib juba, et millal jälle tädi T tuleb. Ei mingit probleemi, et meie kodust ära läksime.
Hoidja elab meile väga lähedal :), mis on ilmselt ideaalne mõlemale osapoolele. Tütarlaps saab väga (ja ma mõtlen tõesti VÄGA) ruttu koju pärast hoidmisõhtut, sest eks me ainult õhtul hoidmist vajame, ja teisest küljest – ka tulemine ei võta kaua aega, kui meil peaks mingi kriis olema ja vajame kiiresti hoidja abi, on keda kutsuda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s