Päev kajab

Sajab klaasikilde


Meil oli eile elutuba ehk Annuka mängimise tuba ühe õnnetu hetkega, mis imelikul kombel kestis minu mälu järgi vähemalt kolm ülipikka sekundit, tuhandeid üliteravaid klaasikilde täis.

See on uskumatu, kui palju imepeent klaasitolmu, lisaks kildudele, tekib ühe pooleliitrise klaaspurgi purunemisel. Saate aru – üli peenikest klaasi”vihma” segamini mikroskoopiliste ja väheke suuremate üliteravate klaasiudemetega. Vaatamata oma suhtelisele kaugusele sündmuste epitsentrist leidsid klaasikillud tee nii diivani kui tugitooli peale ja katsid täiuslikult kogu meie imearmsa kaltsuvaiba.

Mis kõige õõvastavam – purk purunes Anni käes, kui ta vaibal komistas ja ta hoidis seda, või pigem seda, mis purgist alles jäi, käes edasi ka siis, kui suurem osa oli juba miljoniks killuks purunenud. Kogu “klaasiplahvatus” toimus tema näost mõne sentimeetri kaugusel.

Kui ma Annit vannitoas üle vaatasin, siis paljas käsivars, see käsi, mis oli hoidnud purki, oli klaasitolmuga kaetud. Klaasitolmust tingitud mikrovigastus oli tekitanud paar verepiiska. Nägu jäi õnnetusest puutumata. Milline ülifantastiline vedamine, sest ega need suuuured teravad killud näost väga kaugele ei jäänud.

Anni oli ise nii kohkunud (või vastupidi, väga külma närviga?), et ei teinud häältki. Võtsin ta sülle. Esimese hooga ei tuvastanud mingit vigastust. Kuna kõik toimus näole nii lähedal, siis vaatasin eelkõige, mis ta näoga toimub. Kõik oli paigas, nii nagu peab, ei mingit verd. Istusime diivanile, et täpsemalt aru saada, kui palju seda killumerd meil nüüd toas lainetab. No seda ikka oli ja priskelt.

Ja siis Annike vaikselt näitas mulle oma pöialt. Ütles asjalikult kommentaariks: “See. See.”

See oli veri. Tuli verd, aga mitte nüüd katastrofaalselt. Läksime vannituppa puhastusprotseduuridele ja korralikule ülevaatusele…

Jaan jäi lahinguvälja koristama, meie läksime pärast verise äärega kleidi (veri pöidlast) eemaldamist ja käte puhastamist magamistuppa suurde voodisse tekkide alla pikutama. Lugesime kaisus Epp Petrone “Marta varbaid” ja “Leenu peenart”.

Õnnelik õnnetus oli. Jaan koristas terve tunni killumerd.

Nüüd ma ilmselgelt ei julge Annut pikka aega lubada klaasist purki kandma. Kunagi, kui temast saab pubekas, võibolla luban. Võibolla.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s