Päev kajab

Palavik ja k___maraton


Palun väga. Jõudsin ära oodata. Jaa-jah, rääkige veel, et põnnid magavad (loe: peavad magama) kuni koolieani. Ma ei tea, ilmselt kellelgi magavadki. Mõnda eksemplari olen isegi näinud. Aga meil… Võin siin aktiivselt osaleda magamapanekuprotsessis või siis mitte osaleda, mis peaks teoreetiliselt edulisemaid tulemusi kaasa tooma, noh, ei tööta meil kumbki variant.

Minu meelest on põnn nüüd nii suur, et kui ta ise ei taha, siis ei maga. Tähendab, mitte et ma laseks tal valida, või tahaks lasta valida. Ta teeb selle otsuse oma peas ära. Vastavalt sellele käitub voodis. Väsimust võib tunda, aga kui virutab sõrad unele vastu, tuleb pisike neiu iga kell võidumeheks. Uni ei murra. Ja ega ma teda ärkvelseisundis üle 2h nüüd ka voodis ei hoia. See oleks juba piinamine. Kui ei maga, läheb õhtul varem voodisse ja kogu muusika. Kahe nädala jooksul on preili kodus lõunaund teinud täpselt kolmel päeval. Võimas. Hoius tudub. Aga sinna oleme kahe nädala jooksul jõudnud vaid ühel nädalal, vastavalt siis kahel korral, nii nagu lepingus kirjas.

Käesoleval me hoidu ei jõua, sest neiut murdis miskine tõbi maha. Ei, mitte et 38-ne palavik preilit siruli oleks võtnud. Ta konkreetselt oli võimeline toas ringi jooksma, tahtis õue ja sada muud vigurit. Aga no palavikuga ju inimest õue või kuhugi kollektiivi ei saada, mis siis et esimese hooga ei paistnud muid kaebusi olevat. Veelgi hullem, ta ei maganud isegi lõunat. Kui minul oleks 38 palavikku, ei tahaks ma muud, kui voodis olla. No tegelikult võtsin lõunaks palavikku veits maha, sest keset ööd samasuguse kõrge temperatuuriga ärgates ei jäänud ta enne kohe mitte kuidagi tuttu, kui temperatuur sai alandatud. Ei midagi, und ei teinud, lõunal siis.

Samas, palaviku teisel päeval jäi lõunaunne poole unejutu pealt. No ei tea. Ei olnud nagu väga eriti teistsugust magamapanekut kui tavaliselt.

Praegu, muideks, on mul selg üliväsinud. Haigus arenes. Ilmselt pole ma elus nii palju khm, vabandage väga, aga sitta kokku kühveldanud, kui täna. Mingi kuramuse kõhutõbi preilil. Absoluutselt mitte midagi süüa ei kannatanud, kõik tuli tagant poolt välja. Kusjuures, välja tuli minu meelest kordades rohkem, kui sisse läks.

Et mingit vaheldust oleks (tüüpiline laiskad emmede vabandus), ikkagi terve töönädal kõik päevad toas, sai preili, keda ma reeglina arvuti taha ei lase, vaadata-kuulata YT-st Mary Poppinsi (lõiguke filmist) A Spoonful Of Sugar laulu Julie Andrews´i esituses. Minupoolne suhteliselt juhuslik valik. Preilile väga meeldis, ei teagi, kas asi oli meloodias või meeldis talle klippi vaadata. Iga päev on uuesti vaadata küsinud.

Üldse ongi põnni meelelahutamine kõige kriitilisemaid küsimusi sellistel täiesti tubastel päevadel. Meil on minimaalselt mänguasju. Neid peaaegu polegi. Meil on tekkinud mõned rollimängud, nende nimed võiksid olla: tööleminek, trammisõit (mingi aeg oli meil Autosõit ka, aga ju trammiga on põnevam sõita), söögitegemine. Täna lisandus midagi uut. Täna kutsus preili: “Emme, tule minu korterisse!”. Me vist mängisime küllaminekut, aga võibolla ka mitte, sest selles mängus käis ta nö korterist ära, teises toas natuke (mõned sekundid) mängimas, kas jooksurattaga sõitmas või hüppeloomaga kappamas, AGA mulle ütles alati “Sina oota siin!”. Anni valis oma korteriks vannitoa. Hea valik. Mõnus soe põrand on seal.

Peitust mängime ka peaaegu iga päev, kuigi selle reeglid on aeg-ajalt preilile ähmased või ta tahab hoopis oma reegleid kehtestada, mine võta nüüd kinni, mis mõtted selles pisikeses peas liiguvad.

Näpuvärvidega käte ära värvimine ja paberile käejälgede tegemine on talle sellel nädalal meeldinud ja muidugi liimimine. Vaimustuse objekt on liimipulk. See meeldis talle juba päris beebina. Siis lubasin tal seda avatuna käes hoida, nii et sain paberitükiga tolle pealt liimi tõmmata. Tegin rebimistehnikas värvilisest paberist värvilisele paberile ülilihtsaid pilte.

Nüüd lasen Annil ise pulgaga paberit kuidagi liimiseks teha (ei ole just maailma kõige lihtsam tegevus) ja siis võib kleepida erinevaid kujundeid paberile nii, kuidas ise tahab.
Vahepeal teeme enam-vähem arusaadavaid pilte ka, no a´la näitan näpuga kleebi see lumememme käsi siia ja see siia ja paneme oksa ka memmele kätte jmt.

Aga muidu – igavus tapab, või on see rutiin. Õnneks on mul homme graafikus ette nähtud vaheldus, KUIGI kinnitust sellele pole ma ikka veel Jaanilt saanud :)…

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s