Päev kajab

Plahvatus vol2 ja Rae Meierei


Möödunud nädal… Olen nii vähe õue saanud, et midagi hirmsat. Esmalt tuli preilil kõrge palavik, siis kõhuprobleemid, mis pole sajaprotsendiliselt tänaseni kadunud, köha, mis on peaaegu taandunud, ja viimaks, kõige krooniks, kadus preilil hääl ära. Pühapäeva hommikul otsustas minema hakata ja läks ja läks ja läks…  Esmaspäeva hommikuks oli tagasi. Arvan, et ta käis vahepeal õues jalutamas, sest kaua sa kannatad, eks ole.

Täna, või kella vaadates eile, ei tea kas tasub-julgen üldse kirja panna, aga… kraadiklaas näitas Annule kõigest 36,8. Ema valgustas mind hiljuti, et televisioonis olevat öeldud: 37 ja 37,1 polevatki mingi palavik. No vot. Vanasti nagu ikka oli. Pean saate ise üle vaatama, praegu niisama levitan kuulujutu moodi juttu. Kuigi, ausaltöeldes, ma pole ise ka kunagi 37 tõsiselt võtnud.

Mul on praegu säherdune tülpimus peal, et … Sellest va kakatamisest on kõ-ri-au-gu-niiii! Muide, püüdke 2a3kuusele öelda, et ta peab jooma pool tassitäit smectat (kõhulahtisuse korral antakse). Vaadake, mis nägu ta selle peale teeb. Meil siin sai igasugust kavalust kasutatud, et midagigi suust alla läheks. Need pisikese inimese lonksukesed on ju pea olematud suurused, põhimõtteliselt mikroskoopilised. Pärast kahte päeva smectaga jauramist võtsin vanad head söetabletid kasutusse. Õnneks märkasin pereõelt küsida, et kas neid võib anda. Öeldi, et jah, aga AINULT ärapurustatult. Ega ma ise oleks otseloomulikult terved tabletid pisipiigale suhu surunud. No ausalt… Ega ma nüüd nii põrunud ka ei ole. MUIDUGI purustatult! Aga teisalt, las ütlevad elementaarseid asju, parem karta kui kahetseda. Purustatult tablett banaanipüreesse ja läks kenasti alla.

Selg on väsinud. Üks meist on siin väga mitu päeva olnud aktiivselt ametis sarikakajana ja no pole mõtet arvata, et kui sa oled veel väegade nooruke, siis suudad kogu delikaatse kraami alati potti või potinigi toimetada. Mul on käed pidevast pesemisest niivõrd kuivaks muutunud, et teine põhitegevus praeguste kõrval peaks olema käte kreemitamine. Ilmselgelt ma seda teps mitte ei tee, sest … kreemist on kahju ja no mis kahju, ma peaks seda siis nädalas tuubide viisi juurde ostma ju. Õudne-õudne.

Kõige väsitavamad on hetkel ööd. Vähemalt korra tehakse äratus ja et ärkamine oleks asja ette läinud, orgunnitakse üks mõnus kakaplahvatus, mis hoiab meid kahte üleval keskmiselt kaks tundi, halvemal juhul kolm, paremal juhul vaid tunni. Ühel ööl oli kogu protsess niivõrd ideaalselt ajastatud, et kui mina voodisse lõpuks jõudsin, algas kakarünnak, mis kestis mõnusasti kella 4ni hommikul ehk siis minu ööuni jäi umbes neljatunniseks või veidi lühemaks. AGA tundsin ennast ärgates paremini kui ükskõik millisel teisel päeval, mis järgneb viietunnisele unele. (Selliseid päevi on palju). Tundsin ennast tegelikult lausa suurepäraselt, sest peaaegu vahetult enne niivõrd lühikest ööpuhkust olin tubli ja läksin koos Annuga magama (siis meil kõhuhäda veel ei olnud) ja ärkasin ka alles hommikul koos Annuga. Üks normaalne magamine võib imesid teha.

Sujuvalt jõudsin jälle uneteemani. Mis teha, see on minu teema. Uni on minu teema. Seda on vähe ja see pole kvaliteetne.

Paaril korral sain möödunud nädalal majast välja. Tuulduma. Teisipäeva õhtul käisin PÖFF-i raames vaatamas “Tuhat võimalust kirjeldada vihma” (“1000 Arten, den Regen zu beschreiben”). Tegu oli maailma esilinastusega. Kohal viibisid kõik peaosalised. Emotsiooniderohke linateos.

Füüsilises mõttes oli mul filmi kohati raske jälgida, mitte filmi enda pärast, vaid… Jõin vahetult enne kohvi, olin niiiiii väsinud ja lisaks polnud midagi söönud alates lõunast (film algas 21st). See, mis mu kehas pärast kohvilaksu toimus, oli napilt taluvuse piirides. Kui mul enne oli väsimusest või lihtsalt kurnatusest külmavärinad, siis ühe tohutu suure latte järel oleksin heal meelel absoluutselt kõik hilbud seljast heitnud. Põlesin. Ikka põhjalikult ja ülikuumalt. Oleks juua tahtnud – tonnide viisi VETT. Oli hetk, kui kalkuleerisin, kas ja kui kiiresti saalist välja jõuan, kui ikka VÄGA kriitiliseks hakkab kiskuma. Mõtlesin, kas üldse oma jalgadel koju jõuangi, et peaks takso tellima.

See kõik ei tähenda nüüd, et ma filmi jälgida ei jõudnud. Jõudsin. Lugu rääkis perekonnast, kus teismeline poeg otsustab end teadmata ajaks oma tuppa sulgeda. Jaapanis nimetatakse temasuguseid noori hikikomorideks. Inimesed tõmbuvad füüsilises mõttes ümbritsevast maailmast eemale, eraklusse. Nad elavad omas kodus, suletuna ühte tuppa. Pereliikmed on sunnitud neid üleval pidama, vastu  mingitki verbaalset-füüsilist kontakti saamata. Hikikomorisid on reaalselt maailmas miljoneid. Nad võivad määramata aja pärast eraklusest loobuda, aga ei pruugi. See võib kesta aastaid, suisa aastakümneid. Kujutate ette, mida tunnevad inimesed, kes sellise otsuse langetanuga on sunnitud koos elama? Kui sinu vend või õde või laps otsustab midagi nii radikaalset teha? Mina ei kujuta, ehk vaid ähmaselt tajun. See lõhub ja väga.

Otsus, mida filmipere lõpuks teeb, on nii õige, olgugi, et võib esmalt julmana tunduda…

Õuejõudnuna oli enesetunne superluks. Jalutasin koju. Lootsin ruttu tuttu saada. Kodus ootas mind ees vahepeal ülesärganud kõrges palavikus hõõguv Annu. Ei saanud magama, vähemalt mina ja Annukas mitte.

Teine kord kui õue pääsesin oli reedel. Juuksurit külastasin. Värv muutus tumedamaks, midagi muud erilist ei toimunud.

Kolmas kord kui värskes õhus viibisin oli laupäeva õhtul. Mul oli sünnipäev. Jälle.

Väisasime Rae Meiereid. Valisime mõlemad endale kolmekäigulise õhtusöögi. Raha tahavad nad seal mehemoodi saada, aga õnneks toidud on väga maitsvad, vähemalt need, mida meie tellisime, olid. Kusjuures, roogade kogukuse üle ka ei saanud kurta, isegi eelroa suuruse üle, nii et kui me kuidagiviisi ka pearoad endale keresse olime pressinud, tekkis kõhklus, kas magustoidu jaoks leidub veel mõni tühi sahtlike kõhusopis või pigem mitte.

Õige vastus oli pigem mitte, aga no ei saanud tellimata ka jätta. Tellisime ära ja jäime ootele. Ootasime, kui ütleks, et tunde, siis ma valetaks, aga see oli ühe endast lugupidava söögiasutuse kohta ikka üüratult pikk aeg, peaaegu tund ehk. Igav meil ei hakanud, korraldasime endile restoranis ekskursiooni. Rae Meiereis on, mida silmadega õgida.

Omaette tõeline vaatamisväärsus on tualett. Seal oli paar säherdust wow-hetke, et… Pluss üks äärmiselt valus hetk, kui sa näed tohutut püramiidi kangast käterätikutega (rullikeeratud) ja saad aru, et pärast ühte kasutust visatakse rätik konteinerisse, kust need suunduvad ilmselt pessu ja siis taaskasutusse. Huvitav, kas selline ringlus võiks mingil moel olla keskkonnale sõbralikum, kui näiteks ühekordsete paberrätikute eelistamine?

Isegi kui sööma Meiereisse ei lähe, siis sisekujundust ja ruumilahendust tasuks küll uudistama minna. Muideks, restoranil on nö avatud teine korrus ka, kust silm haarab hoopis uusi dimensioone ;)

Igatahes, mingi hetk saabus teenindaja, vabandas viivituse pärast. Neid põhjuseid, mida edastati, ei oleks pidanud meile teada andma, oleks jäänud väheke väljapeetum mulje. Ja pakkus meile tasuta veini, maja kulul.

Mis mulle Meierei juures kõige vähem sümpatiseeris oli muusika. Et valesti aru ei saadaks, asi on lihtsalt minu muusikamaitses. See, mis kõlas, kajas suurepäraselt kokku sisekujundusega. Kuna ma muusikast suurt midagi ei tea, siis iseloomustaks kuuldut sõnaga industriaalne. Tualeti helitaust (sama, mis saalis) sümpatiseeris väga, aga söömise kõrvale…njäääh, ei istunud üldse. Minu viga ilmselt. See ei tähenda, et ma tagasi ei tahaks minna. Menüü on väga isuäratav.

P.S. Parimad meist puhkavad täna Laulasmaal. Meie Annuga vaatasime (jätkuvalt) mässumeelselt kakat ja otsustasime lihtsalt parki kiikuma minna.

P.S.S. Kaks tundi hiljem koju jõudes olid preili käed jääkülmad, mis siis et tal olid talvekindad. Varbad olid samuti täiesti külmad, olgugi et Kuoama saapad jalas. Olgugi, et me ainult istumisega ei tegelenud. Jalutasime ka, pikalt.

Vaata pilte kaaaa!

P.S.S.S. Ei, postitus pole sponsitud.

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s