Päev kajab

Ma saan hakkama


Tekstiloomisaken on avatud. Vaatan. Valget tühjust. Peas jooksevad pildid ja sõnad. Väga kiirelt, intensiivselt. Kõik tänasest õhtust, mis pidi nii lihtne ja muretu tulema, aga päädis tohutu hüsteeriaga, mille finišijoone ületas üks meist süles nuuksudes ja tugevasti ümbert kinni hoides, teine esimest paitades ja vaikselt nuttes.

Ekraanitardumusest virgudes sain aru, et kirja ma seda, mis toimus, ei pane.

Lõpuks ütlesid, et tahad voodisse, lisades: “Ma saan hakkama.” Tean, kust või õigemini kellelt selle lause oled omandanud. Minult. Ja siis sa tegid mitu paid mu seljale, püüdsid lohutada… Rollid olid justkui mõnes mõttes vahetunud.

Sa ütled juba väga palju, väga õigeid asju, väga õigetel aegadel, ainult… päris alati päris kõigest, mida ütled, sa ise veel väga täpselt aru ei saa. Aga see aeg tuleb. Õige pea.

Ootan.

P.S. Pidin hoopis millestki muust kirjutama, aga ei suuda. Emotsionaalselt liiga väsinud. Ehk homme. Olen viimasel ajal igal õhtul suhteliselt mõistlikul ajal magama läinud. Äärmisel juhul südaööl, sest fantastiline on magada vaikuses ja rahus ja kordagi öösel ärkamata. Mõttekoht.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s