Päev kajab

Surev luik ja muud teod


  • Preili käis esimest korda kinos. Lastehoiu poolt korraldatud üritus. Öeldi, et näidatakse multikaid, mida täpsemalt, ei teavitatud. Kinoseansi esimene film oli Minusculelt episood nimega Jõulud. Jube igav. Mõtlesin, et siia ma nüüd suren. Üllataval kombel tundus, et neiu (2a3k) arvas umbes midagi sarnast. Kellele need Minusculed üldse mõeldud on?
    Õnneks piirduti ühe Minusculega. Järgnes Jääaeg: Jõuluseiklus. Pikkust 24 minutit. Preili vaatas ennastunustavalt.
  • Tänapäeva titemammad kuuluvad ilmselt suures enamuses mõnda FB-gruppi, kus vahetatakse samaealiste põnnide teemal kogemusi, küsitakse nõu (peaaegu kõiges, mitte ainult põnninduses). Olen ühest sellisest lugenud, kui metsikuks kahesed kellelgi on muutunud. Mõned seigad tundusid lausa uskumatud ja tänasin õnne, et meie preili on ikkagi üsna taltsas. Jõudsin vaevalt mõtte ära mõelda, kui… Järjekordselt on mul üleöö uus laps.

    Tõe huvides on loetud lugude põhjal meil ikkagi veel elu suhteliselt lill. No see, et neiu lihtsalt keeldub poole sammu pealt keset tänavat minuga edasi tulemast on üsna tavapärane. Õnneks kohati lausa koomiline, kuigi ise olukorras olles mind väga naerma just ei aja, reeglina. Viimati nt olime Estonia teatri juures ilma käruta (suur viga!), kui Annukas ühe seinaorva juures peatus ja keeldus minu juurde tulemast, veelgi enam – teed jätkamast. Pärast mõneminutilist läbirääkimist tegi neiu paar sammu ja nii muuseas vajus graatsiliselt ühe külje peale keset kivisillutist maha, näol õnnis äraolev naeratus, üks käsi püsti. Noh. Mu poolsurev luik nägi üsna koomiline välja, aga ega see kuidagi seda 14+ kg kergemaks ei teinud, mis mul seejärel sülle tuli rebestada.
    Mitte enam nii väga naljakas olukord oli Nona poes, kui preili sai aru, et me ikkagi seekord ei lähe poe teisele korrusele. Ooo, see oli võimas kriiskamine!
    Üldiselt ma hetkel väldin neiuga kõikide teiste v.a toidupoodide külastust. Ilmselt pärast käesoleva postituse avalikustamist ja järgmise toidupoe külastust otsustan neiuga üldse poodide väisamise lõpetada, sest isand Murphy on igavene mölakas.

  • Kahene möllab täie auruga eelkõige õhtutundidel. Annab endast parima, et kogu kortermajale selgeks teha, et tema EI TAHA MAGADA!!!!!!!!!!!!!! (Jutt käib ööunest.)Kui ennevanasti oli normaalne tunniga preili tuttu saada, siis viimastel päevadel ollall-alalalaaa! nii väga igatsen neid aegu tagasi. Küsi jooma, küsi pissile sada tuhat korda, mulle täiesti sobib! Aga see, mis nüüd toimub, üldse ei sobi. Millal see pull lõpeb, ma küsin.
  • “Viiiimast korda! Veel viimast korda!” – Annuka mantra.
  • Parimad kohad põnnidele jõulukinkide ostmiseks: raamatupoed ja Kaubamaja mänguasjade osakond. Esimene neist sugugi mitte ainult raamatute pärast, vaid neis on lihtsalt kõige kompaktsem-asjalikum käsitöötarvikute ja harivate lauamängude valik. Ja Kaubamaja mänguasjade osakond on kõige paremini süstematiseeritud ning kõige asjalikemate (arendavate) mänguasjade valikuga mänguasjapood.

    Kui nüüd ausalt ütlen, siis reeglina ma ei kannata mänguasjapoode, sest need on minu meelest mõttetut saasta täis, aga Kaubamajas… Seal on tõesti KÕIK asjalikumad tootegrupid esindatud täiesti mõistliku valikuga. Kui mul vähegi raha oleks, ostaksin ennast seal vaeseks.
    Näituseks ilmtingimata ostaks Götzi nuku. No see ei ole nii väga põnni toode muidugi. Aga vähemalt siis, kui preili vanemaks saab, ostaks. Praegu ei julgeks talle nii kallist asja lõhkuda anda.
    Ja Sylvanian Families on seal ka esindatud väga korraliku valikuga. Minu meelest on see palju ägedam, kui klassikaline nukumaja. Ei tea nüüd, kas preili sünnipäevaks ostaksime ise talle Sylvaniani maja ja ühe perekonna (nt karud) ning sugulastel paluks osta tubade sisustuse, mida müüakse komplektitena. Näiteks mu ema võiks osta vannitoa ja noh…. Saaks ehk nibin-nabin kolm tuba sisustatud. See oleks võimas!

  • Meeldejäävaim pilt möödunud nädalast (no peale tolle sureva luige): Jõuame läbi lörtsi-vesise tee koju. KÕIK kohad on vett ja plöga-löga täis. Ei lubanud koduteel preilit kärust välja, kuigi vastavasisulist soovi esitati korduvalt ja üsna häälekalt. Koduhoovi jõudes vabanes preili kärust. Neiu KIHUTAS, nii kuidas jalad võtsid, esimese suure lörtsi-vee-plöga lombi suunas. Minu korduv keelamine – Anni, ei lähe lompi! – kõlas kurtidele kõrvadele. Viis minutit (no, veidi rohkem siiski) hiljem hiivasin tuppa läbimärja põnni. Kombe ei olnud meil ilmselgelt kummist, nii et sukkpüksid olid üsna märjad, nii sääred kui labajalad.

A kõige “vingem” uudis tuleb homme! :) Ise ka ei usu…

IMG_6132
Teeme pannkooke. Annukas tõstis supilusikaga tainast kulbi sisse. Tainas pruunikas, sest kasutasin palmisuhkrut.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s