Päev kajab

Kole ilus hommik


Kui viirusepoiss on sind üles leidnud, sa oled öösel teatud põhjusel pidanud üles ärkama (ma mõtlen ikka korralikult ärkama, voodist välja minema ja…), su pisike põnn on hommikul sulle varajase äratuse korraldanud (lepime kokku, et kell 7.25 on LIIGA vara ärkamiseks), ronides konkreetselt ainult sulle kõhuli näkku, seejärel selga, pähe (aga miks issi niivõrd ägedat hommikutervitust ei saa, küsisin endalt), sa vead ennast peldikusse… Paned poolpaljalt ringi jooksvale põnnile riided selga… (vahemärkus: issi ikka magab) Tunned, kuidas põhjusmõtteliselt kohe hakkad ära surema… Silm ei taha lahti püsida, kurk sügeleb ja nina on paks. Lohistad ennast pliidi juurde. Otsustad selga panna suure punase ülipaksu kampsuni, sest … Sest kehv on olla, aga peab olema. Üleval. Kuna sa oled harjunud oma tegevusi pidevalt sõnadega kommenteerima, kihutab põnn sinust mööda ja teatab, et tema toob kampsuni. Toobki. Hakkad putru keetma. Tuju on, või õigemini enesetunne, pehmelt öeldes sitt. Su kõrval seisab oma minitoolil juba üsna suur kahene, sööb õuna, vaatab sulle otse silma ja ütleb lihtsalt: “Ma armastan sind.”

Seejärel palub sülle. Raadio mängib. Võtan oma sulgkerge mummukese kaissu ja me tantsime. Väljas on veel pime.

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s