Päev kajab

Pritsime ja sosistame


Aru ma ei saa, mis toimub. Millal see külmetus ükskord oma kodinad kokku võtab ja minekut teeb? Ta on mul siin suur humorist ja vembu-tembutaja, kes arvab, et maailmatuma hea nali on jätta mulje nagu ta olekski juba vähemalt ühe jalaga uksest väljas, aga vot siis… Tuleb tagasi! Sest noh, NALI! Alles tulin külla, mis mõttes oleks aeg lahkuda?!

Ilmselt natuke olen tembutaja tagasitulekus ise ka süüdi. Kui sul ikka palavikku ei ole, siis on äääärmiselt raske püsida nelja seina vahel, mis siis et nohu pole 100% üle läinud. Kurk sai ju terveks. Ööpäev teravat valu ja kõik. Selle koha pealt pigistame silma kinni, et mul hääl oli kähisev. Kõik vajavad puhkust. Hääl ka, näe, käis ära, puhkamas ilmselt. No ninast ma ei räägi, temaga on meil eluaeg miskitmasti kana kitkuda…

Käisin korra õues, järgmine päev kõri jälle valus. Sai taaskord valuvabaks poputatud. Kohe ei läinud õue. Ootasin natuke. No igal juhul tunduvalt kauem kui kaks minutit, eks ole. Läksin õue. Jah, täpselt! Järgmise päeva õhtuks kurk jälle räigelt valus. Täielik jamps.

Valust saan ruttu lahti, no nii 12-24h-ga, aga vot tatitõbi põle ära kadunud. Teine nädal jookseb. See on kõige kurja juur ma ütlen. Nüüd ajab köhima, natuke.

Kui möödunud nädalal suutis preili tattipritsivate, kähedalt rögisevate-mögisevate vanematega toime tulla, käis isegi hoius rõõmsa ja roosana, siis käesolevaga on temagi jõudnud tatipritsimise faasi. Kahju.

Tatt ja õues mittekäimine mõjub ajudele. Tellisin seekord Coopist eestimaiseid õunu. Reeglina ostan värsket kraami ikkagi turult. Ise. Turulkäimine eeldab õueskäimist, eks ole. Aga ma tõesti niiiiiiiii väga tahan viirusemüürist läbi tungida, mitte üha uuesti ja uuesti kõri valutada. Olen toas, neljas päev juba.

Õunte juurde tagasi… Coopist saab tellida kilo eestimaiseid õunu või tükikaupa. Noh, ma tellisin oma meelest kilo. Korra võib arvata, mitu õuna mulle täna koju toodi. Täpselt. ÜKS. Sest ma olen ilmselgelt jobu :D ja ei suutnud õiges kohas klikkida. Masendav. Lisaks oli meil ootele jäetud granaatõun seest hallitama läinud. Rõõm-rõõm! Või siis pigem mitte.

Praeguse tatiperioodi sisse jäi ka niivõrd imeline hetk nagu magneesiumõli pudeli mahakukkumine ja tuhandeks killuks purunemine vannitoas. Kes kukutas? Mina muidugi. Mis kell see juhtus? Pool üks öösel. Enne imelist killusadu oli mul plaan ruttu-ruttu voodisse jõuda, olin sinna niigi vähemalt kaks tundi hiljaks jäänud. Ega need killud protsessi ei kiirendanud, tuleb tunnistada.

Tatitõbi, on aeg lahkuda! Päriselt, noh.

Uneaeg saabus. Ööd!

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Pritsime ja sosistame

  1. Ma esimese hooga mõtlesin, et mis ime läbi sa suutsid homse kuupäevaga postituse üles panna. :D
    #hilisõhtunepeaeimõtle

    Aga kiiret paranemist!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s