Päev kajab

Tuhat aastat


Mitmel päeval olen mõelnud, et ooo! õhtul raudselt lõpuks ometi kriban blogisse mõned read, sest no niiiii tahaks panna kirja kõike seda tohutut põnevust, meil siin ju hirrrrmus palju juhtub iga jummala päev, eks ole. Mis siis et tegelikult põhimõtteliselt vahelduva eduga oleme terve jaanuarikuu tõbedelainel surfanud.

See tahtmise osa ei olnud praegu iroonia, põnevuse osa aga küll. Mulle sobib kirjutamine igapäevasest jamast, kodusest jamast, et hiljem kunagi lugeda ja meenutada. Sest me unustame palju, väga palju… Loodan, et ma ei pea kunagi Annule ütlema – tead, minu meelest sa oledki alati suur olnud. Seepärast aeg-ajalt tahaks miskit siia kanalisse talletada.

Mis tõbedesse puutub siis… Mul on kahtlane tunne, et selle va veidra oksetõve tõin ikkagi mina meie koju. Ise põdesin sõna otseses mõttes jalapealt haiguse läbi. See ketitamine resto juures… Teised kaks venitasid oma palavikud üle 38. Väike preili oksendas mitmeid kordi, härra küll seekord öökimisest pääses. Kõrge palavik oli mõlemal vaid üks päev ja seejärel metsik väsimus mitmeid päevi, pluss ei tahetud süüa. Preili tavapärane söögiisu pole tänaseni taastunud. Ei tea, võibolla ta soovib eriti fantastilist bikiinivormi suveks. Kuigi, ilmselt, on suvi meil sama külm nagu talv, ainult lund ei ole, et siis mida siin ikka bikiinitada, aru ma ei saa.

Ei ole viimasel ajal mitte kuhugi jõudnud, mitte kuskil käinud, ega midagi-kedagi näinud, sest alati on kellelgi paha või on mul endal paha või… Ahjaa arsti juures käisin preiliga. Oli põnev väljasõit. Taksol oli klaasist lagi. Tekitas omajagu elevust.

Möödunud nädalal väisasime üle tuhande aasta preiliga kahekesi paari poodi. Neiu hambapasta oli otsas, oli uut vaja. Jessus! Kohe meenus, MIKS ma enne haigusteperioodi väga-eriti-üldse-kohe-mitte neiuga kahekesi kuhugi poelaadsesse asutusse ei tahtnud minna. Midagi ülijubedat ei toimunud, kõik oli vägagi tavaline põnnilik käitumine, lihtsalt, kui täiskasvanul on kärsitu loomus, siis seda venimist, vingu ja korraldustele mitteallumist tundus meie retkesse jaguvat natuke ülemäära. Ellu jäime mõlemad, hambapastat ei saanud.

Oh seda mälu, ma ütlen! Me ju käisime nende põdesklemiste vahepeal ikkagi korra Pärnus. Samal ajal kui härra oli lauamängulaagris, olin mina preiliga “külmaravis” ema juures. Ma ei saanud üldse magada, ärkasin pidevalt aeg-ajalt, et kontrollida, kas neiu on jälle tekid eemaldanud ja poolenisti jäätunud. Korduvalt oligi. Tähendab – alati, kui kontrollisin, oli ta jääkülm ja tekkidevaba. Endal oli tal veel tolles hetkes tatitõbi, mis vajus kõik kurku ja ajas köhima, öösel ainult küll. Pärast kahte jääkülma ööd Pärnu mamma juures ta enam ei köhinud. Kummaline. Oleks arvanud, et siit nüüd mingi rõveõudne kopsupõletik end letti veab, aga ei. Õnneks.

Ühel ööl läks tal ilmselt tekivabas graafikus midagi segi, nii et ta soovis mulle kaissu soojenema tulla. Tudus natuke, soojenes ja nõudis oma voodisse tagasi :) Olin olude sunnil äärmiselt kitsal asemel. Oleksin hea meelega oma null unega (kahekesi koos oleks see ilmselgelt null olnud) Annukat ka hommikuni soojendanud, aga neiu on laiutama harjunud :) Graafiku järgi külmetamine nõudis ka vist oma…

Praegu oleme kõik enam-vähem. Hõisata ei tohi. Gripp on liikvel.

IMG_6936
Pärnus köögitoimkonnas
20180203_110457
Eesti Loodusmuuseumis. Seal selline põnev näitus nagu “Müstiline ürgmeri”. Liikuvad “pildid” olid head magnetid.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s