Päev kajab

Kõht on tühi!


Kuidas see võimalik on… Aga no peaaegu alati töötab!

Kirjutasin viimati siin, et preili söögiisu on jätkuvalt kehvapoolne, pärast kõiki neid põdemisi. Tuututa avalikult midagi ja no kohe tulevad muutused. Järgmine päev oli mul TÄIESTI teine laps. Ma ei jõudnud ära kuulata pidevat “Emme, mul on kõht tühi!”. Ise hakkas üle öö kahe täiskasvanu eest sööma ja nüüd vaevalt möödub toidukorrast tunnike, temal jälle kõht tühi. Kuhu ta selle söögikraami kõik paneb, aru ma ei saa. Näiteks täna hommikul sõi pudrutaldriku täiesti tühjaks (seda ei juhtu just sageli) ja küsis putru JUURDE.

Putru olen lõpuks ometi õppinud keetma väga limiteeritud kogustes. Ilmselgelt rohkem putru potis polnud. Olin tolleks hetkeks jõudnud enda pudrutaldrikust vaid ühe lusikatäie võtta, nii et pakkusin neiule oma taldrikut. Võttis vastu. Sõi peaaegu kõik ära. Kui nüüd võiks arvata, et väike preili oli kurguauguni putru ja vaarikamoosi täis, siis… Järgmisena nõuti leiba ja juustu, täpsustan – leiba võiga ja KAHTE suurt juustuviilu. Sõi kõik ära. Vist sai kõhu täis. Igal juhul läks seejärel rõõmsal meelel hoidu :)

P.S. Kirjutamata reegel – Ära lituta omas kodus kell 19 õhtul ringi vaid sukkpükste väel, SEST kohe kindlasti on mõni sekund hiljem ootamatud külalised ukse taga. Eriti veel siis, kui oled näo veidi lapiliseks nutnud, eks ole. Kuna koputati korteri uksele, arvasin, et tulijaks on Jaan. Et noh, võõras inimene ei saa ju välisuksest ilma võtmeta sisse ja Jaan koputab alati just nii nagu koputati, eksju. Seekord ei olnud Jaan. Ma ei või lihtsalt…

Katsu olla uksel nii, et pole näha allpool vööd ilutsevat ja kaelast ülevalpool asetsevat. Suhteliselt võimatu, uskuge mind. Naabrinanine oli. Nende pisipiiga aurutamise masin oli ootamatult hinge heitnud, täpsemalt – plahvatanud. Tuli minult asendusaurutajat paluma. Olin just eelmisel päeval rääkinud, kuidas me enda oma pole üldse peaaegu vajanud. Püüdsin jalgu ja nägu mitte eriti näidata (ilmselgelt olin “väga edukas”) ja noh, täiesti loomulikult käituda, natuke lobiseda, ja andsin meie aurutaja neile.

P.S.S. Korteriuksel hoian võtmeid ees, seepärast ei saa teisiti sisse kui endast märku andes, näiteks koputades. Mulle meeldib võtmeid ees hoida, tundub turvalisem, kuigi tegelikult muidugi ei ole. Ja nutsin, mitte et see oluline oleks, sest preili sikutas mind ootamatult roppvalusalt juustest. Mul on silmad vesise koha peal noh.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s