Laupäeval seadsime sammud juba varavalges Balti Jaama, sihiks jõuda käbedalt Tartusse. Preili jäi koju mamma hoole alla.
Seekordne lõunaosariikide väisamise eesmärk oli paika pandud juba mitmeid nädalaid tagasi, kui mulle kirjutas Escaperi esindaja ja tundis huvi, kas sooviksin nende põgenemistube proovida. Muidugi! Oli minu esimene reaktsioon. Valisin välja kaks mängu, panin paika millal ja mis kell kohal olen. Organiseerisin kaasmängijad ja jäin ootama. Kohe väga ootasin. Hoidsin pöidlaid, et mis iganes tuhat erinevat põhjust üritavad vahele trügida, ei sunniks need külastust edasi lükkama.
Eelnev kogemustepagas põgenemistubadega sisaldas üht aastatetagust sissevaadet Tallinnas sarnast meelelahutust pakkuvasse asutusse. Mälestused olid meeldivad. Ootasin midagi ligilähedast.
Ei teinud eeltööd, a´la ei guugeldanud, et mida seal käinud inimesed arvavad, ei vaadanud isegi Escaperi FB-lehte. Vaatasin ainult nende kodukalt tubade tutvustavaid tekste, pluss uurisin ühelt toredalt tartlaselt, kas ta on kunagi Escaperi põgenemistubades käinud. Oli. Ühes.
Rongiga Tartusse saabuda oli suurepärane mõte. Escaper asub aadressil Tiigi 78, nii et nagu guugli kaart ütles, jõuab rongijaamast sihtkohta jalgsi ainult 4 MINUTIGA. Fantastiline.
Esimeseks väljavalituks oli Peldik.
Igat mängu juhatab sisse oma lugu. Kleebin siia lõigu mängu tutvustavalt lehelt: ….. Pöörate maanteelt maha esimese ettejuhtuva teeotsa peale, et mõnelt kohalikult kütust paluda. Silmate üht pisut räsitud välimusega maja. Hoolimata sisetundest, et sellises peldikus küll keegi ei ela, otsustate siiski õnne proovida. Jooksete läbi vihmase heina majani. Koputate. Uks vajub vaikselt lahti. Avaneb vaade pilkaselt pimedale toale. Astute sisse.
Ja pime seal oli. Esialgu. No ikka kohe mõnda aega tegelikult :)
Nüüd on see keeruline moment, et tegelikult ma ei taha üldse kirjutada, mis kõik toimuma hakkab, sest see rikub elamuse ära. Kõige parem on, kui sa ei tea, mis saama hakkab, mõtlen kohe üldse mitte midagi. Sellepärast ise ei guugeldanud ja ei soovita ka kellelgi teisel midagi tubade kohta guugeldada. Ma polegi aru saanud, et miks üldse tahetakse põgenemistubade puhul midagi guugeldada. Sind ei jäeta nendesse tubadesse aegade lõpuni. Sa ei piinle seal, no vähemalt füüsilises mõttes. Oleneb muidugi natuke… Foobiate puhul võib tekkida probleeme, aga sind hoiatatakse ette ja mängu saab iga kell lõpetada.
Peldikus sain aru, et mu hirm kitsaste (eriti kui need on pimedad ja teadmata pikkusega) ruumide ees pole kuhugi kadunud. Vaatamata mind korraks tabanud rõhuvale, ängistavale tundele ja hirmule, et kohe-kohe lahvatab paanika, andis see hoopis lõpptulemusena Peldiku kogemusele mitmeid plusspunkte juurde.
Võimalik, et nii mõnigi põgenemistubade esmakülastaja mõtleb – Kui osalen mängus nimega Peldik, siis tähendab see ühest ruumist põgenemist. Ei tähenda. Üks mäng sisaldab reeglina mitut ruumi, kuhu tuleb sisse ja ka välja pääseda, eesmärgiks põgeneda st pääseda mängust välja.
Ja no, müstika! mida mängu loojad välja mõtlevad. Mäng ei sisalda üksnes vihjete lahendamist, et pääseda, vaid absoluutselt kõik on seotud ühtseks tervikuks. Nii valguse kui heliefektidega püütakse tekitada mulje hoopis teisest kohast ja ajast. Täiuslik eskapism :)
Olgugi et alustasime mängu väga tempokalt, me ära põgeneda ei suutnud. Aga see ei morjendanud meie seltskonda sugugi.
Peldik oli äärmiselt leidlikult koostatud. Tekitas tohutult hasarti ja üksnes positiivseid emotsioone. Lugu, visuaal ja vihjed väga meisterlikult loodud. Andekad Loojad, et fantaasia ei raugeks ja üha uued mängud saaksid teie geniaalsusest puudutatud!
Kiidan ja kummardan!
Blogistaja 