Päev kajab

Miks?


Oh, ma ei või lihtsalt… Mitte midagi ei saa kirjutada… Kõik läheb kohe täiesti sellessesamusesse…. Persikute hunnik küll, ma ütlen…

Kirjutame siis hoopis millestki muust, mitte sellest, mis kuhugi kohe minema hakkab…

  • Eelmisel nädalal oli väga korralik talv. Liikusime preiliga vaid kelgu abil. Ühest otsast lõbus, teisalt mitte nii väga, kui tuisu kätte jääda. Muidugi jäime. Esimese raksuga, kui vastu tuult liikusime, kostus täiesti põhjendatud ving punase kelgu printsessilt. Lubasin preilile, et leian tee koju nii, et me ei pea vastu tuult ja lumemöllu sõitma. Leidsin. Ja kuidas sisustas neiu oma aega kelgul? See neiu, kes hetk tagasi pahandas, et tonn lund sajab talle iga jummala sekund näkku. (Kuigi kelgul on rihmad kontrollisin ikkagi aeg-ajalt, kas pambuke püsib “saanil” või mitte.) Ja mida ma nägin? Preili kühveldas, nii kuidas rihmad võimaldasid, lund omale sülle. Nagu mis mõttes?! Taevast tuli seda nagunii piisavalt alla, miks veel maast kamalutega juurde ahmida? Kui me lõpuks koju jõudsime, istus mul kelgul põhimõtteliselt lumememm, jube rahulolev kusjuures.

 

  • Proovisime möödunud nädalal ära Michelini mehikese st Huppa talvekombe. Tuulekülma oli -11. Kõlbas katsetamiseks küll, mõtlesin, et neiu külmub mul muidu kelgul lihtsalt ära. Mis ma oskan öelda. Kahel päeval saime kanda. Rohkem ei saa. Sest.
    Kehv üllatus saabus sedaviisi, et ma lihtsalt pidin ropendama. (Minust saab varsti sariropendaja.) Võtad mingi hetk järjekordselt lumme potsatanud 15kg pambukese püsti ja põmaki! märkad puht juhuslikult, et lukk, mis on küll krõpsukatte all peidus, on TÄISPIKKUSES lahti jooksnud. Konkreetselt. Miinus maeiteamitme kraadiga õues olles! Nagu….aaaaaaaaaaaaa! Ei kujutanud ette, kui KAUA lukk seal juba lahti oli olnud. Lukukatted on toredad, aga kui lukk selle all ära kooleb, siis ei pruugi mõnda aega mitte midagi aru saada. Enam lukku kasutada ei saa. Võibolla mõni proff oskab parandada, aga ma ei leia väga mõtet. Esiteks on Huppa no niiiiii puhvis, et Annukal on väga ebamugav liikuda ehk siis nagunii seda kombet mingite keskmiste miinustega ei kasuta. Teiseks, kui tuleb -15 võin toas ka olla. Keegi ei sure, kui iga päev õue ei saa.

 

  • Mõned hommikud tagasi oli mul järgnev äratus:
    Anni ronis oma voodist mulle kaissu. Esimene asi, mida ta kaissupugemise pealt ütles: “Miks rebane ei ole söödav?”
    Olin just sekund tagasi üles aetud ja no niiiiiiiiiii põhjapanev küsimus, et… Mõtlesin, kas me siin praegu tõesti hakkame poole öö ajal rääkima toitumisahelast?! Reaalselt, need miks-küsimused on kohati tapvad. Mitte too konkreetne, vaid sellised, mis saavad alguse mõnest suhteliselt lihtsast küsimusest ja kui sa vastuse ära annad, järgneb kohe – miks?. Ausalt, ega mina ka ei tea kõigile küsimustele vastuseid. Jah, tunnistan, isegi 2a5k preili kõikidele küsimustele ei tea.

 

  • Eelmisel nädalal vaatasin OP-i. Üldiselt jälgin, mis OP-is toimub, aga seekord oli väike vahe sisse jäänud. Hea kui puht juhuslikult satud õiget saadet vaatama. Arhitektuur. On. Huvitav. Mitte ainult arhitektuur muidugi.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s