Päev kajab

Päris mängult mupo sülle


Alles see oli kui jaurasin siinsamas, et ega iga ilmaga polegi mõtet välja minna, a´la -15nega võin vabalt tuppa jääda. Täna siis, palun väga, olidki täitsa asjalikud miinuskraadid, aga… Oh rõõmu ja imet, mul olid mitmed-setmed kuud tagasi ostetud NUKUsse kaks teatripiletit ja justament tänasele päevale. Mis meele või kohaga olin suutnud ära tunnetada hetke, kui me tatitõves ei vaevle või mõnes hullemas hädas kuskil ei kooguta, mine võta kinn. See-eest oli räigelt külm. Hommikul 9-st ütles ilm.ee, et tajutav miinus Tallinnas on 25. Alleaaa! Iseenesest fantastiline, lõpuks ometi normaalne talv, selline nagu meil üldplaanis olla võiks.

Aga.

Kuradi külm on ju! Michelin (loe: Huppa kombe lukk) andis otsad ja need teised kaks talvekat, mida ma evin (Anni tegelikult siiski) on ikkagi säherdused, kuhu peaks mitu kihti alla laduma, et  nii vinge külmaga hakkama saada. Normaalolukorras ütleks: “Milles probleeeem! Paneme kihid. Vabalt!”

Aga.

Mnjah. On üks tilluke probleemike. Need kombed on suurusele 86. Preili on tegelikult pikkuses, mis eeldaks suuruse 92 kandmist. Praegused talvekombed on lihtsalt üsna korraliku kasvuvaruga, õnneks. Aga no vot, kui pikkusesse veel venivad st ajavad asja ära, siis laiusesse… Kohe mitte kuidagi ei veni. Väga pakse kihte alla panna ei saa. Niisiis. Kujunenud olukord, termomeetri pügalaid silmitsedes, tundus kehvapoolne, aga mitte lootusetu.

Me elame ju linnas. Isegi kui endal autot pole, ühistransport liigub. Antud juhul takso. Takso viis meid täpselt NUKU treppi :)

Seekord vaatasime etendust Päris mäng. Mõeldud 1-5-aastastele. Anni jälgis toimuvat väga tähelepanelikult. Imestasin taaskord, kuidas ta küll suudab 30 minutit täiesti rahulikult ühe koha peal istuda. Liikumine laval ja muusika lummasid teda jäägitult. Pärast etendust informeeris väike preili, et koju ta minna ei taha ja tema kavatseb teatrisse jääda. Ei no muidugi. Imeline plaan, vähemalt preili arvates. Saime õnneks viisakas vormis lahkutud.

Isegi veel õhtusöögi ajal meenutas preili nukuteatrit. Ütles, et me võiks kohe praegu tagasi minna :) Lubasin, et lähme, aga päevasel ajal, siis kui ikka etendust ka näidatakse.

Tagasi sõitsime samuti taksoga, kuigi oleks võinud juba jalutada, vähemalt mingi osa maast, mitte et me NUKU-st väga kaugel elaks :). Aga see paganama külm noh, ja preili minu meelest juba täiesti kriminaalne kalduvus pidevalt nohutõppe langeda, need kaks ei klapi kohe mitte kuidagi kokku.

Taksoga tagasisõitu saime vaevalt alustada, kui mupo meid peatas ja… Selgus, et meie taksojuht oli esimest nädalat tööl. Esimest nädalat tööl Tallinnas (tulnud Tartust pealinna) ja tal oli paberitega väike probleem. Mis seal ikka. Istusime ja ootasime preiliga tagaistmel. Autos oli igal juhul soojem kui väljas. Õnneks väga pikalt ootama ei pidanud. Juhile loeti viimaks peale õpetussõnad, mida kõike ta tegema peab ja lasti minema.

Saimegi teatris käidud.

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s