Lugemiselamus · Päev kajab

Lars Saabye Christensen “Modell”


Modell-500x700Miks ma sarja “Põhjamaade romaan” erilise entusiasmiga kätte ei haara? Sest reeglina, vähemalt on selline mulje jäänud, vahendatakse nimetatud sarjas teoseid, mis tekitavad ängi, mõjuvad depressiivselt, annavad lugejale kuidagi kõleda-hõreda olemise, lühidalt – mul on pärast nende lugemist halb olla. Ja mitte selle pärast, et raamat oleks halvasti kirjutatud, vastupidi. Teemad on lihtsalt kuidagi liiga tumedad ja nende käsitlemine kuidagi põhjamaiselt… karge? Kõik on miskitmoodi külm, ja veidral põhjusel jätab hoopis mingis neljandas-viiendas dimensioonis oleku tunde. Oleks nagu väga päris elu, aga samas ei ole ka. Reaalsusest reaalsem. Mitmekihiline. Kõik on liiga markeeritud. Kuidagi painav. Minu jaoks.

Ma ei mäleta nüüd, kelle blogist “Modelli” kohta lugesin. Arvasin mingi hetk, et mäletan, aga päris nii see ikkagi ei olnud… Tähendab. Ise täiesti puhtjuhuslikult poleks ma tolle raamatuni jõudnud.

“Modellis” oli kõike seda, mida esimeses lõigus kirjeldasin, aga minu jaoks talutavates kogustes. Kõledust oli. Tumedust oli. Täiesti ebareaalsena mõjuv, ma ei kujuta ette, mis dimensioonis elav 6-aastane tüdruk oli.

Lugu hakkab hargnema sellest, et peagi 50aastaseks saav kunstnik kaotab hetkeks nägemise. Ei lähe kaua, kui selgub, et teda ootab ees pimedaksjäämine. Mis hinda keegi nägemise eest on nõus maksma? Väga intrigeeriv.

Raamatu lõpp on väga äkiline, nagu mõne kriminulli algus…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s