Päev kajab

Miiamilla ja NUKU


Mida me siis preiliga siin nädalavahetusel kahekesi tegime? Peale selle, et mul tuli seletada, kus on issi ja miks ta on seal kus ta on (samasugust seletamist tuli teha muidugi kõigil lauatamispäevadel). Seda viimast polnudki üldse keeruline põhjendada, kuigi ehk võiks arvata vastupidist. “Sellepärast, et issile meeldib lumelauaga sõita”, mis muideks ongi tõsi. Kõik.

Kuna me siin lõunaunesid enam ei maga (jah, see ON pehmelt öeldes väga väsitav, ja mitte ainult pisikesele preilile, eks ole), siis tuli leida atraktsioonid, mis ei kurnaks ülemäära, aga samas oleksid meeldivaks vahelduseks meile mõlemale.

Annu on nii tohutult muutunud võrreldes oma beebiajaga. Ta oli väga suure lähedusvajadusega ja kõik vähegi võõramad inimesed mõjusid hirmutavalt. Nüüd on asjalood natuke teistsugused. Kui keegi korteriuksele koputab, lendab ta kohe esikusse, et saaks vaid näha, kes tuli. Külalistega otsib ise kontakti. Kas näitab oma mänguasju või fotoalbumit (ikka endast muidugi). Ja kui külalised lahkuvad läheb lahti heietamine teemal “Ma tahaks juba neile külla minna!”, mis põhiliselt sisaldab selliste lausete kordust nagu “Ma juba niiiii väga tahaks!”, “Millal me neile külla läheme?”, “Millal me (nimi) ja (nimi) külla läheme!”. Ja pole mõtet arvata, et preili unustab paari päeva pärast ära, kes külas käisid ja kuhu teda külla on kutsutud.

Ja ükskõik kuhu läheme, väike neiu ei taha sõnagi kuulda kojuminekust. Vot see on probleem. Ületatav, kuid võib kujuned üsna valjuhäälseks ettevõtmiseks.

Laupäeval käisime Lastemuuseumis Miiamilla (Kotzebue tänaval), kus teisel korrusel oli no sihuke mängutuba ja meisterdamisala, et ma esimese raksuga olin raudpolt kindel, et SIIT tuleb preili lõpuks lihtsalt välja lohistada, sest ise ta ilmselt ära minna ei taha. Mitte kunagi.

Reaalsus. Jah, ta ei tahtnud mängukööki hüljata. Jah, valjud tekstistatud protestinoodid kõlasid. Aga. Piinlikuks asi ei läinud. Mõnikord lihtsalt on õnne. Mõnikord lihtsalt oskad öelda õigel ajal õigeid asju ja need reaalselt ka toimivad.

Pühapäeval käisime NUKUs muuseumis. Oli väga tore. NUKU on ilmselt preili üks suuri lemmikuid. Eriti muidugi teatrietenduste pärast. Ja need teised väiksed inimesed, need on ikka niiiii huvitavad talle :) Pisikesi teatri-muuseumikülastajaid liigub seal palju, on keda uudistada. Äratulek oli lihtsam kui Miiamillast, ilmselt seetõttu et ta on NUKUs mõned korrad käinud ja kui ma ütlen, et tuleme kindlasti tagasi, paistab ta uskuvat, et me tõesti tulemegi. Ja tuleme ka! Veel ja veel.

29356486_10210537344582190_3061222426802126848_o

 

P.S. Ahjaa! Kui nüüd keegi tahab Annut külla kutsuda. Oluline info. Preili ei söö pastat väga heal meelel. Kontrollitud. Mitmel korral. Mõne makaroni ta viisakusest ikkagi endale sisse pressib, aga noh, andke parem kartulit või pannkooke. Pannkooke sööb ta ilma igasuguste lisanditeta, nii et eriti lihtne lugu, eks ole.

 

Advertisements

4 thoughts on “Miiamilla ja NUKU

  1. Linda ei söö pitsat, ma siiani arvasin et kõigile lastele/noortele meeldib. Pasta aga on suur lemmik, Kaisal ka

    1. Tead, ma kavatsen homme pastat teha. Talle on makarone pakutud reeglina Bolognese kastme sarnase asjaga, et noh, võibolla on asi ka kastmes. Ma seekord proovin midagi muud. Üldiselt oleks hea, kui ta ikkagi pastat sööks, mitte et see muidugi oluline oleks. Endal mõnikord lihtsam, mida kiiresti teha.

      1. Katsetasin ära. Seekord koorene kanakaste. Preili sõi mitu tükki kana ja KAKS makaroni :D Kui me väljas sööme, siis võtan midagi tavamenüüst. Sööme seda Annuga kahepeale.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s