Päev kajab

Uus graafik


Uus graafik näeb välja säherdune, et tahaks kohati peast kinni haarata, silmad kõvasti-kõvasti kinni pigistada ja monotoonselt kuid märkimisväärse häälekusega lalalalalalalaaaaa! leelotada. Mõnikord harva täiendaks leelotamist hoogsate peavibutustega vastu seina.

Hommikune äratus, nüüd kui puudub lõunauni, on kell 6.50 või parematel päevadel 7-st. Miks? Sest preili tuleb tuhat aastat varem tuttu saata, eks ole. Nagunii on ta täiesti läbi omadega juba lõunaks. Voodis on ta kell 19.20 umbes. Loen kaks jutukest Jipist ja Jannekesest. Tuli kustu. Kaks lühikest omaloomingulist jutustatud lugu ja kaks korda unelaulu. Preili magab. Ei mingit vingu, jauramist, pulli-möla-poti-vee ja ma ei tea mille tahtmist. Uni tuleb kiiresti. Järgneb 11h und. Praegu ütleks, et lausa minuti pealt, homme ilmselt enam ei ütleks, kõik muutub, kui siia kirja panna, teadagi. Kui nüüd aus olla – natuke loodangi, et muutub. Täna jäi preili magama 19.40 ehk praeguse mustri järgi peaks ta ärkama 6.40. Daaaaaaa! Kui õudneeeee!

Magamapanekute mõttes ideaalne olukord. Ei mingit pikka jauramist. AGA. Ta on päeval väsinud. Saan aru käitumisest ja puhtalt otsa vaatamisest. Lõunal me siiski nö puhkame. Oleme rahulikult, loeme raamatuid.

Huvitav on see, et kui me teeme midagi tavapärasest erinevat, siis tal ei ilmne väsimuse märke. Preili on suhteliselt mõistev, kui Huvitavast Kohast ära peame minema. Võimaldab kokkuleppe saavutada. Enamasti. Kodus laseb see-eest muidugi iga asja puhul, mis ei lähe täpselt nii nagu tema tahab, häälepaeltel möllata. Täna näiteks helistas mulle Coopi kuller ja seletas midagi, miks kojukanne hilineb. Ma ei kuulnud mitte essugi, sest noh, preili katsetas oma hääle võimsust. Vähemalt niipalju sain aru, et kaup ikkagi tuleb. Kunagi. Ei kuulnud millal.
Samas, ega ma ei tea, võibolla oleks neiu ka lõunaund maganuna tujukas. Ikkagi ju “võimatu kahese” periood.

Ja ma tean, et mis iganes stressi elabki selline põnn välja karjudes. Näiteks täna, kui ta mul õhtusöögi tegemise ajal kisa üles võttis küsisin: “Miks sa karjud, mis on?” Neiu ütles: “Ma lihtsalt tahan karjuda.” Minu suhtumine sellesse on – palun väga, karju. Karjumine on lubatud, eriti kodus. Ütlesingi: “Olgu. Karju, kui on vaja.” Karjus natuke. Lõpetas sama ootamatult nagu oli alustanud. Ju siis rohkem polnud vaja.

Põnn leidis täna omale uue lemmikkohviku. Seal põleb kaminahjus elav tuli. Muusika oli meeldiv nii mulle kui ilmselt preilile, sest ta ütles, et tahab tantsida. Tantsiski. Klienditeenindaja oli ka väga meeldiv. Vegankarask, mida seal smuutidele lisaks pakuti, oli ütlemata maitsev. Astume teinekordki läbi.
Ja kui nüüd natukenegi püüda teemas püsida, siis äratulemine, kuigi preilile seal väga meeldis, ta isegi sosistas mulle, et tahaks kohvikusse mängima jääda, ei valmistanud erilisi raskusi. Kusjuures, tegemist oli juba sügava pärastlõunase ajaga, väsimuse puudumisest ei saanud enam juttugi olla. Aga noh, võibolla ma olin lihtsalt osav :), mõnikord juhtub sedagi.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s