Päev kajab

Verine jääkaru ja muud jutud


Nädalavahetusel olid lihavõtted. Tegime “munadejahi” ära laupäeva hommikupoolikul. Ilmselgelt pole tegu millegagi, mis raudselt peab põnnidega peres toimuma. Laenatud komme ja eeskätt kommertslik, aga noh, mis siis. Püüdsin olla nii “roheline”, kui arvasin, et kannatab olla. Ehk värvilised munad, mida aeda põõsaste alla peitsin, olid küll plastikust, aga sisud ostsin uuskasutuskeskusest.

Peitsin 6 muna. Sisse ostsin pisiked loomafiguurid, erandiks üks muna, kuhu läksid kaks kaelakeed ja käevõru. Tüdrukute värk, meie preili armastab ehteid. Sain uuskasutuskeskusest armsad lasteehted, täiesti kantavad ja korralikud. Kogu kraam koos munadega läks maksma alla 2 euro. Minu meelest väga soodsalt saadud, plussiks teadmine, et lasin uuele ringile juba kunagi kedagi rõõmustanud lelud.

Preili sai mammalt punutud korvi näppu ja munadeotsing läks lahti. Uskumatu, KUI rõõmus ja rahul pisike neiu pärast otsinguretke oli :) See oli tema jaoks väga tore elamus. Kusjuures avatavate-suletavate munadega mängis ta hiljem korduvalt ja korduvalt. Pani saadud figuure tagasi peitu ja võttis jälle välja. Tema jaoks ilmselt üks põnevamaid motoorikaharjutusi ülde, mitte et ta üldse ise muidugi mõelnud oleks – Ohooo! Kui äge motoorikaharjutus! – seda mõtles ainult tema emme.

IMG_7265

Teel tagasi Tallinna kõlas preili suust pidevalt: “Emme, jutusta…” Kolme punkti asemel  nimetati, millest järgnev lugu peab rääkima. Kui soovid olid realistlikud, polnud lühikese lookese kokkukombineerimine keeruline, aga pärast ideevälgatust: “Emme, jutustu täpilisest vaalast, kes jäi kuuse otsa kinni. Nädalaks!”, läks asi minu jaoks keeruliseks. Ja sarnaseid soove hakkas tulema riburadapidi. Realism on minu teema. Täpilised vaalad, mnjaaa… Ei ole seda teps mitte.

Aga.

Ma ei andnud alla :) Kojusõit läks üllatavalt kiirelt. Isegi vaatamata ülikummalistele märksõnadele, millest jutt pidi rääkima. Näituseks ühes loos pidi Anni olema draakoni kõrvas. Täpselt. Nagu?????! Kustkohast sellised mõtted tulevad? :)

Uus nädal algas minu jaoks täielikus madalseisus. Esmaspäeva hommik. Vaatad aknast välja. Ja mida sa näed? Paks lumi on maas. Hanged. Tohutud. Mõned kuud tagasi oleks niivõrd kaunis vaatepilt meele rõemsaks teinud. Nüüd. Suutsin mõelda ainult “JÄLLE!!!”

JÄLLE see kuramuse LUMI! Kaua võiiiiiib! 

IMG_7268

Käisime kelgutamas, vedasime lund tuppa… Tuju paranes.

Teisipäeval kelgutasime raamatukokku ja tõime uue kirjanduskuhila koju. Eelistaksin üksinda raamatukogu külastada, aga Annule väga meeldib raamatukogus olla, raamatuid vaadata, nii et… Minu meelest on oluline, et ta saab seal käia, uurida, vaadata… Kuigi mulle võib ühine retk kujuneda (mõnikord) peavaluks, a´la riided tahetakse kõik seljast võtta, hiljem ei taheta neid selga tagasi panna, või ei taheta üldse ära tulla, või tahetakse tuhat raamatut kaasa võtta või… Enamasti on käik probleemitu. Enda seisukohast oleks otseloomulikult alati mugavam üksi minna, aga… Raamatukogu on minu jaoks koht, kuhu põnn peab saama kaasa tulla, eriti veel kui ta seda ise väga soovib, kuigi võimalik oleks üksi ära käia.

Täna trammitasime preiliga koos KUMU-sse. Külastasime väikelastehommikut “Tasapisi”. Toimub see iga kuu esimesel ja teisel kolmapäeval, mõeldud 1-3aastastele. Ei olnud seni veel käinud. Põhiliselt seetõttu, et preili tundus natuke liiga nooruke. Nüüd ta naudib uute kohtade avastamist ja läheb rõõmuga kuhu iganes teda kaasa võetakse ja arusaamine ilmaelust on ka palju asisem. Õige aeg minekuks.

Põnne oli päris palju, nii Annust nooremaid kui natuke vanemaid. Lapsed juhatati läbi näituse: Katja Novitskova. Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste

Iseenesest väga huvitav näitus. Lapsed selle mõistmiseks, ükskõik millisel tasandil, liiga väikesed. Enamus nendest lastest ilmselt ei saanud paljudest sõnadestki aru, rääkimata sügavamatest tähendustest. Samas. See et põnnid millestki väga aru ei saanud, välja arvatud võibolla paar suuremat last, ei mängi üldiselt suurt rolli. Millegi täiesti teistsuguse nägemine on ju ikka põnev, millegi uue kogemine, see avardab, paneb mõtlema, tekitab emotsioone. Aga antud juhul häiris mind üks tillukene detail.

Seal oli päris väikseid lapsi. Nemad saavad suurepäraselt aru emotsioonidest. Ja kui sul on seal üks tädi, kes sind juhatab läbi poolhämarate tubade, kus on palju kummalist valgust ja veidraid ASJU, siis pole väga mõistlik rääkida hauataguse häälega. Pluss enne ekspositsioonialale sisenemist kutsus tädi kõik lapsed endale lähemale… Liikumisanduriga uks käis tädi selja taga lahti ja kinni. Ruum, kuhu sealt pääses, oli hämar. Eemalt paistis verise näoga suur jääkaru makett. Lapsed said kuulda jääkaru häält. Tädi rääkis hauataguse häälega. Ütles midagi sarnast, et jääkaru kõlab kurjana.
Pooled lapsed olid juba täiesti ära hirmutatud. Ja ma ei imestanud absoluutselt, kui üks tilluke tegelane pistis täiest kõrist röökima, kui emme teda süles jääkaruruumi tahtis viia. Emme läks ruumist ära, rahustas vist last, ja proovis korduvalt ruumi siseneda. Laps pistis kohe kisama. Ma ei teagi, kas nad said lõpuks selle jääkaruruumi läbitud või mitte.

Jõudsin mõelda, et püha perse! kas praegu reaalselt on tegu kultuurse (ikkagi ju muuseum) õudustetoaga?! põnnidele?! Nagu. Kuhu põrgusse ma oma preili tõin? Selles jääkaruruumis lasi tädi hauataguse häälega jutul joosta, nii et viimaks tahtis ka Anni sülle, surus oma põse tugevasti-tugevasti minu põse vastu ja kuulas. Temaga sai küll varsti kõik korda ja ta oli nõus maha tagasi minema, aga no ausalt, ma ei imesta, kui mõni põnn korjas sealt endale boonusena öised õudusunenäod.

Samas, ilmselt olen imelik, aga natuke naljakas oli ka… Kui sa ikka ise oled lapsele rääkinud hauataguse häälega, et jääkaru on kuri ja te hakkate selle kurja-verise jääkaru poole minema, siis lause “Ära karda!” süvendab ainult ühte asja – hirmu. Mulle tundus tädi tegevus nii uskumatu, et no oli koomiline, noh. No tõsiselt.

Pärast ringkäiku meisterdasime. See tähendab emad meisterdasid ja lapsed said suts hiljem meisterdatud elukaga ringi vehkida. Lõbu oli laialt.

Minu jaoks oli kogu sündmus niivõrd põrutav, khm, et plaanin maikuus toimuvale väikelastehommikule ka minna. Eks näis, mis seal sünnib ja saama hakkab. Usun, et saab ainult helgemaks minna :)

Preili oleks muuseumisse jäänudki. Kõik uus on lihtsalt niiiiiii põnev ju! Mis siis, et see võib sisaldada kurja verist jääkaru ja kleepekana klammerdumist emme külge.

Me olime esimesed muuseumisse tulijad ja viimased nimetatud ürituselt lahkujad.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s