Päev kajab

Romantiline punk-draama


Eelluuret ei teinud. Korralikku. Sisuga laias laastus muidugi tutvusin. Ühest küljest väga ebaminulik, teisalt viimasel ajal kisub väga tüüpiliseks. Kutsutakse ning mina vastan – jaa! Sest. Miks mitte? Esineb erandeid, kui olen preiliga üksi ja pole hoidjavõimalust, aga muidu – lähme! Vähe kutsutakse, ilmselt seepärast.

F. Wedekindi “Kevadine ärkamine” Vaba Lava 10. aprillil. 2h ja 30 min prantsuskeelset lavastust ilma pausita. Suts väsitav. Olen sedaviisi kokku pandud, et nii pikk järjest istumine võib kaasa tuua füüsilisi vaevusi. Samas, pausi puudumine, tuleb tunnistada, oli nutikas, sest mine sa tea, kui palju publikust oleks naasnud. Suurema osa ajast olid näitlejad valdavalt 100% alasti. Alastuse vaatamine väsitab.

Skandaalse näidendi esmalavastus toimus juba enam kui 100 aastat tagasi. Lugu räägib nooruse painetest, armastuse ja iha tärkamisest, surmaihalusest, kartusest ebaõnnestuda, raskustest identiteediotsingul, keerulistest suhetest perekonnaga ja suhestumisest ühiskonnaga. Žanriliselt kirjeldab Belgia lavastaja Armel Roussel etendust kui romantilist punk-draamat.

Väsitas ilmselt paljusid ka subtiitrite lugemine. Prantsuskeele kõla on võluv, tihedam suhe minul kahjuks puudub, nii tuli lugeda subtiitreid. Tülikas. Eriti kui need kaovad suitsuefektide sisse-taha. Muide. Tulemas on eestikeelne versioon meie oma näitlejatega.

***

Homme ja ülehomme on meil preiliga plaanis NUKU-s põnnietendusi vaadata.

Tahaks veel täiskasvanud inimeste teatrisse, mitte et lastele mõeldud nukukatel midagi häda oleks. Tahaks lihtsalt vahelduseks sagedamini kuuluda sihtrühma, kellele midagi pakutakse, mitte kes ise pakub või vahendab.

Samas. Läheks tuhat korda ükskõik kuhu ja vaataks või teeks peaaegu ükskõik mida väljaspool koduseinu, peaasi, et ei korduks tänast päeva. Terve päev möödus toas, preili nohu ja väikse palaviku pärast. Mine või hulluks. Ei saa aru, kuidas on võimalik 12h jutti mängida. Mina ei suutnud. Pluss mul on mingi teema väsimusega. Rauda napib?

Esinesid täiesti sürrid hetked, kus lugesin preilile raamatut ja ma lihtsalt jäin poole lugemise pealt korduvalt ja korduvalt peaaegu magama. Viimati loetud lause (neid viimati loetud lauseid oli väga ja väga palju) lõpetasin kusjuures täiesti omaloominguliselt, täiesti kontrollimatult midagi, küll loogilist, aga üldsegi mitte kirjapandud teksti lausudes. Kuulsin öeldut justkui kõrvalt. Adudes, et räägin unes, virgusin. Veidrus kuubis. Annul oli ilmselt minust kopp ees päeva lõpuks. Mängimisel olin loid, kui just ennast tõsiselt kokku ei võtnud.

Aga. Kui Jaan lõpuks koju tuli ja preililt küsis, kuidas päev möödus, kõlas vastuseks: “Tore päev oli!” Stampvastus, arvan ma. Mina olin konkreetselt igavusest ja unelaviini pidevast pidurdamisest läbiväsinud kalts.

Päev läks üliaeglaselt. Vaatasin kellaosutite poolhangunud seismist vähemalt triljon korda. Tahtsin ainult magada. MAGADA! Tegin minimaalselt nii umbes tuhat mikround.

Minu unistus on 48h kohustustevabadust, mis sisaldaks ülipikka ööd üllatus-üllatus! ÜKSINDA, täielikus vaikuses. Õudne, kui isekalt kõlab! Ja ma tean, et pärast 12h juba igatsen või muretsen, aga ikka tahaks seda 48 tundi…

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s