Päev kajab

Mõnikord võiks vakka olla


Kui Anni oli veel imepisike ja me käisime beebidele mõeldud nukuetendust vaatamas, oli saadud elamus kordades meeldivam ja maagilisem, kui see, mida kogesime nädala esimesse poolde jäävatel teatrikülastustel. Täpsustuseks: tegu minu isikliku seisukohaga, täiesti vabalt võib pisike preili, kellele uusi emotsioone soovisin pakkuda, hoopis midagi muud arvata.

Mind ei häirinud lavastused. See on ju arusaadav, et mina pole sihtrühm. Häiris publik. Õudne, milline vingumutt ma ikka olen… Arusaadav, et kahe-kolme-neljaaastased ei pruugi suuta 30 minutit, mis on etenduse pikkus, rahulikult istuda. Ma ei tahagi, et nad suudaks. Las nihelevad. Täiesti normaalne. Kui nad valjuhäälselt nähtut kommenteerivad on ka vägagi aktsepteeritav. Nii peabki olema.

Mind häirib, kui häälte tegemine kisub kisaks, lihtsalt kaasa huilgamiseks. Mulle tundub, et vanem võiks vähemalt püüda seletada lapsele, et teater on tegelikult koht, kus ei lärmata. Ilmselt põnn ei pruugi sellest aru saada, aga see ei tähenda, et lapsevanem ei võiks viisakalt õpetussõnu jagada. Oma enda lapsele. Kes esmajärjekorras seda siis veel tegema peaks, kui mitte lapsevanem ise.

Ja siis sellised olukorrad, kus lavale tuleb uus tegelane ja laps absoluutselt ei kuula, mis laval toimub, vaid küsib kohe emalt: “Kes see on?” Samal ajal, kui ta küsimust esitab, öeldakse lavalt selgelt, kes tuli lavale. Korduvalt.

Järjekordselt. Laps käitub nii, kuidas ongi tema joks ilmselt kõige loogilisem. Ta küsib seletust emalt. Ema võiks seletamise asemel öelda: “Palun kuula. Ta ise ütleb, kes ta on.” Aga noh, antud juhul vähemalt laps ise esitas küsimuse. Oli ka selliseid vanemaid, kes lihtsalt mulisesid oma lapse kõrva juures ja jutustasid kõike ümber. Miks?! Laske lapsel mõelda. Lapsel on õigus mõelda. Lubage tal palun mõelda! Ta ei pea kõigest nö õigesti aru saama. Etendus oli mõeldud lastele, kes oskavad vähemalt kuidagigi väljendada, kui nad tahavad lisaseletamist. Ärge mämmutage, kui keegi palunud pole.

Midagi katastrofaalset ei toimunud. Nihelemised, toksimised, torkimised, sikutamised, põrandale potsatamised ja mis iganes muud liikumised on selliste etenduste paratamatu kaasnähe, aga et lärmi oleks vähem ja KUULEKS, mis laval toimub, võiksid vanemad natuke rohkem pingutada. Leebe korranõudmine on igati kohane ja ka ise vakka olemine ei teeks paha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s