Päev kajab

Tähelepanu! Kommitädid


  • Juuksuris viimaks käidud. Seekordne frisuuritaja juhtus olema pikasääreline kaunitar. Millegipärast uskumatult ebakindel, mitte et käsi oleks värisenud või midagi sarnast. Ei olnud verinoor, aga ikkagi kuidagi kõhkleva-kahtlva olekuga. Lootsin, et kesine esmamulje ei määra lõpptulemust. Lootus lollide lohutus. Tahtsin lõpptulemuses näha midagi kerge vimkaga, midagi põnevat, aga ei ühti. Hinda oskas see-eest küsida üle mõistuse kõrget.

 

  • Kui su nahast saapale lärtsatas kohviplekk ja sa unustasid selle kohe ilusti-kenasti puhtaks pesta ning ära kuivatada, aitab sul, päev hiljem juba sisseimbunud ja puhta veega absoluutselt mitte eemalduvat, koleelukat likvideerida seebivesi. Jah. Lihtne tavaline seep, pluss vesi, pluss pehme käsn. Ja ime on sündinud.

 

  • Laupäeval külastasime Toompea lossi, riigikogul oli lahtiste uste päev. Rahvast oli palju. Veetsime suure osa külastusajast konverentsisaalis, kus meie põnnil oli kõige rohkem tegevust. Sirgeldas seal ennastunustavalt vildikatega ja tegi kleepekatest miskitmasti kollaaži.
    Lossis tabas meid täiesti ootamatu probleem. Nimelt. Meie preili pole saanud, vähemalt minu teada ja kohe kindlasti mitte minult ega Jaanilt, kunagi kommi. Võimalik, et hoius on saanud, kellegi sünnipäeva puhul näiteks, aga ma ei tea seda kindlalt. Küpsist on seal sünnipäeva puhul jagatud. Seda tean, preli ise informeeris mind, kusjuures täiesti omaalgatuslikult.
    Igaljuhul. Lossis oli minu seisukohalt mustmiljon tädi-onu-neidu, kes seisid iga vähegi mõeldava ja mõeldamatu nurga peal suurte kommikorvidega ja muudkui pakkusid kommi. Piltlikult täiesti metsik miiniväli, mis tuli läbida, kuhu iganes suundudes. Suutsime väääääga pikalt neist kõigist kuidagi ümber ja mööda ja eest ära laveerida, aga kuramus, siis sattusime kuidagi kesikute maskotiga kokku ja mingi tädi puksis kohe Jaani pisipreiliga ühisfotot tegema, koos ninasarvikuga muidugi. Sellel tädil oli otseloomulikult kommikorv käes ja ta suskas selle väga konkreetselt Annile nina alla. Tundsin, kuidas kuklakarvad turri tõusid ja pulss end lakke keris.
    Mingi elementaarne teadlikkus võiks inimestel ikka olla. Kui on tegu väikelapsega, siis sa ei ründa teda kommikorviga, või vähemalt enne ründamist saavutad silmkontakti vanemaga ja püüad aru saada, kas sedalaadi rünnak on aktsepteeritav. Ilmselgelt ma preili kätte sattunud kommi likvideerima ei tormanud. Hädakisa oleks liiga paljudel inimestel kõrvakuulmise võtnud. Komm püsis preili käes kogu meie järgnenud marsruudil majas, tänavatel suunaga kodulähedale kohvikusse ning kaotas hetkeks pisikese neiu tähelepanu lõunasöögi ajal. Tolle hetke kasutasin sihtotstarbeliselt. Komm “kadus ära”.

 

  • Jazzkaare tasuta kontsertide päeva raames käisime Liisi Koiksoni ja Mari Jürjensi ühisülesastumist kaemas. Või noh, ma tahtsin neid kuulama minna, aga juhtus klassikaline põnninduse-ajajärgu tüüp-päev olema ehk siis jah, me jõudsime viimaks esinemispaika. Kuulsime lausa kolme lugu, millest esimene oli juba peal, kui saabusime ja viimane oli kontserdi lisalugu.
    Pärastlõunal tulime veel üht kontserdi kuulama, aga ma olin kellaaja kuidagi sassi ajanud, nii et me saabusime kontserdipaika tunnivõrra hiljem, kui oleks pidanud. Khm. Ehk siis kõik oli ammu läbi. Ei ühtki inimest.

 

  • Kevadine märkimisväärse amplituudiga temperatuurivõngutus on mu häälepaelad nii ära näppinud, et kumisen ja kahisen nagu vana kohe-kohe katlakivi kätte koolev veekann. Õudne. Nina tilgub ja köha peksab ribidesse. Tahaks tohutult lõunaund magada, aga ei lasta.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s