Päev kajab

Pärnuuuuuuuu


Tänasest kaks nädalat Pärnus. Peaaegu parim ajastus üldse, mis vähegi olla saab. Härra on järgneval kahel nädalavahetusel nagunii hoopis muude asjadega hõivatud, et nagunii oleksime preiliga valdavalt isekeskis. Et siis Pärnu, olgu su ilm soe ja päike paistku! Mitte et hoovihm kuidagi meie tuju saaks rikkuda, eks ole. Arvestades mu viimast kogemust…

Tallinnas sadas nädala alguses ühel hommikul. Keskeltläbi oli mahakallutatud sademete hulk üsna korralik, suured loigud tänavatel ja… Esimene asi mida Annu pärast hommikusööki vihmase ilma puhul tegi – ta istus oma garderoobikummuti ette põrandale, kiskus lahti  sahtli, kus olid muude hilpude seas ka tema vihmariided, kusjuures seda sahtlit pole sugugi lihtne avada, leidis otsitu ning vedas vägagi eduliselt omale vihmapüksid paljaste jalgade peale. Ta oli täiesti valmis, küll vaid oma meelest, vallutama kõik vähegi loiku meenutavad moodustised. Minusugune arvas seevast, et peaks ikkagi vist sukapüksid ka jalga panema ja pusa ja… Ma ei ole ammu niiiiiii koostööaldis preilit näinud.

Kahjuks silestas tolles hetkes miski mu aju, nii et vihmapüksid said suratud kummikute sisse, mitte peale. Viga. Ilmselge. Neiu hüppas loikudes nõnda, et vett pritsis laias kaares üle pea. Kummikute alt leidis vesi tee absoluutselt igale poole. Kui ehk tosinkond loiku olid läbitud ja ma preili häälekalt lirtsuvast sammust kahtlustasin seda va kõikse hullemat, küsisin, et kas jalad on märjad, vastati teistkordse küsimise peale: “Pole hullu.”

No selge. Võtsin suuna kiiremas korras kodupoole. Toas said kahtlused kinnitust. Jalad olid kuni põlvedeni läbimärjad. Kummikust võis vett põhimõtteliselt välja valada, sukkpüksid tilkusid… Preili ise oli muidugi ülimalt rahul.

Vahepeal sai ühes põgenemistoas käidud ja Virlas siidrifarmis Jääääre kontserdil ja…

Miskit juhtus veel, midagi, mida pole juhtunud väga-väga-väga-väga mitu aastat. Ja nimelt. Mitte et see üldse kedagi peale minu enda huvitama peaks ja mingilgi moel erutada võiks. Eksisteeris ÜKS öö, üks õhtu kui ma läksin täiesti üksinda, täiesti mitte ühegi teise inimolendi poolt asustatud magamistuppa magama. Jeeeeeesus! Reaalselt ei mäletanud, kuidas see tunne on. Vaikus. VAIKUS. Õnnis rahu ja veendunud teadmine, et selles toas ei häiri algaval ööl mitte miski minu und. Und, mis võib saada katkestatud puhtalt sellest, et keegi pöörab külge või hingab magades liiga häälekalt. Annu magab hääletult ;)No ja siis muidugi teadmine, et ükskõik mis kellast magama lähen, SAAN tõusta järgmisel päeval täpselt nii hilja kui ise soovin. Milline luksus!

Samas. Nukrust oli ka, ei ole mõtet salata.

Keskendusin ainult positiivsele ja viskusin meretäheasendis voodile. Kartsin, et ärkan juba pärast 7 tundi ja rohkem uinuda ei suuda, puhtalt harjumuse pärast.

Ärkasin üheksa tundi hiljem. Õuuujeeeeeeeeeeee! Ma ikka olen niiiiiiii 9 unetunni inimene (nagu vanasti), mis siis kui isegi teen vahepeal paaril korral mõneks sekundiks silma lahti, IKKAGI üheksa tundi tahaks iga ööpäev voodis lebotada.

P.S. Eile oli päev, kui mu silm lõpetas tõmblemise. Olin mina Politsei- ja Piirivalveameti Lasnamäe teeninduses, kui sain järsku aru, et too imepisike tukslemine, mis viimastel päevadel veel silmas on olnud, seda lihtsalt enam pole. Läinud! Täiesti! Kummaline. Harjumatu. Veider. Normaalse inimese tunne tuli kohe miskipärast peale. Arusaamatu, kuidas üks pisike detailike võib nii palju enesetundes muuta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s