Päev kajab

Siis kui kõri on valus


Hommikune üllataja – teravvalus kurk. Ja ma olingi konkreetselt äärmiselt üllatunud. Minul valutab kurk keset suurt suve?! Tõesti?! (Kontrollisin. Valutas küll! Räigelt!) Minul, kes ma eile, kui teised jalgupidi meres solberdasid, otsustasin ketsid jalga jätta?! Hämming! Mina ei ole meie peres see, kellel jääb kõri haigeks suvel. Täiesti ebaloogiline.

Kogu päev oli miskipärast üsna minoorne. Ei tea kas hommikune kurguvalu, mis päevapeale peaaegu möödus, andis kõigele veidi hallimad toonid või mis.

Täna oma hommikust jalgrattaringi ei teinud, kõri pärast. Enne Pärnusse tulekut plaanisin igal hommikul jooksma hakata. No nii natuke, lühikesi distantse. Reisukotti lahtipakkides selgus, et unustasin oma tuhandeaastased, aga ikkagi väga kõbusad, jooksupapud Tallinnasse. No mida sa jooksed, kui õigeid papusid pole, eks ole. Ketsidega oleks ju võinud natuke nalja teha, aga ei kiskunud väga. Nii ma esimesel päeval ei teinud midagi, teisel proovisin jalgrattasõitu. Sobis ideaalselt. Pingutuse korral andsid tunda just need lihased, millele koormust soovisin anda – reielihased. Hommikune lühike aeg ainult iseendale. Mõnus. Kusjuures, see on vist ebatüüpiline tervisesportlastele, aga ma ei kuula sellel ajal klappidest mitte midagi (klappegi pole tegelikult, juba pikemat aega). Sõidan Jaansoni rajal, saateks kõlab lakkamatu täiesti naturaalne linnulaul. Mulle piisab.

Mida me siin pärnakate juures teinud oleme? Mereääres käinud rohkem kui paar korda, mõned meist on seejuures end tagumikuni vette kastnud. Riietega. Jutt ei ole siin praegu trikoost, eks ole. Olgugi, et selleks pole luba antud, aga no mis sa teed, kui vee kutse on nii võimas. Lubatakse mulle küll alati, et “Ma ainult ühe varbaga katsun vett!” ja näidatakse hoolikalt millise varbaga, aga kui asi tegudeni läheb, saab varbast kaks jalga ja mitte ainult.

Muidugi oleme mänguväljakutel igapäevased ringisahmerdajad. Oleme külastanud nelja väljakut – Vanapargi, Munamäe, vallikraavi ja ranna ääres asuvat väljakut.

Oleme käinud avastusretkel Pernova Loodusmajas. Oleme seigelnud Valgeranna seikluspargis. Selle viimasega oli säherdune lugu, et ega väga suurt usku olnud, et piiga raja läbi teeb. Ausaltöeldes, kartsin, et lõpp jõuab kätte enne, kui üldse midagi alatagi saab. Seikluspargis ronimiseks on vaja esmalt selga ajada rakmed. Ja no ma oma meelest seni arvasin teadvat, mis toimub, kui tahetakse preilile selga ajada midagi ebamugavat.

Reaalselt ei kõlanud seekord piiksugi. Kusjuures, mis kõige “hirmsam”, neid rakmeid pidi ju preilile selga sättima, pingutama asjatundja. Mingi võõras MEES. Soov minna oli ikkagi nii suur, et isegi see ei saanud takistuseks.

Lõpetuseks natuke pilte:

35236568_10209422649203211_6803846255542796288_n
Tartu tuli Pärnule külla. Oli mingi üritus säherdune. Annul on seljas riided, millega ta mänguväljakule sattudes klassifitseeriti automaatselt poisiks.
IMG_8144
Kiikude Printsess
IMG_8172
Loodusmaja hoovis

IMG_8186

IMG_8244
Valgeranna seikluspargis

IMG_8261

IMG_8269
Turnime rõõmuga
IMG_8280
puhas lust ja adrenaliin
IMG_8284
Pisike liug lõpetuseks

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s