Päev kajab

Privaatselt


Jaanilaupäev pidi minema klassikaliselt grillimise lainel, aga läks teisiti…

Autoga Tallinna kulgedes tekkis korraks tunne, et võibolla ikkagi oleks võinud riskida, oleks võinud minna… sinna… Hea, et ei läinud. Järgmine päev teatas ema, et pärast meie lahkumist said nemad endlale kurguvalu ja … no ühesõnaga samad haigusümptomid, mis meilgi olid, pluss Annul oli jätkuvalt veidi kõhuprobleeme, ehk hea et koju tulime, mitte külapeale miskisugust viirust levitama ei kõpsutanud.

Täna täpselt kahe kuu pärast on Annu 3-aastane. Uskumatu.

Ammustel aegadel, kui endal põnni polnud, mäletan, tekkis kohati tunne, kui räägiti kellegi väikesest lapsest, kes ise viibis kuuldeulatuses, et kas pole natuke imelik rääkida inimesest, nagu teda poleksi kohal. Ma ei mõtle nüüd imikuid, ikka pea kolmeseid või veidi vanemaid. Ja nüüd, kui mul on endal selline tegelane näpu otsas või läheduses ringi jooksmas, siis… Jah, ma olen sarnasel viisil rääkinud, aga üha veidram tundub. Ta ei saa kindlasti kõigest aru, mida räägitakse, aga ikkagi. Sa ju ei tea kunagi, millest kui palju põnn aru saab või, mis veelgi tähtsam, mida ta seejuures tunneb. See on ju lihtsalt… ebaviisakas :), rääkida kellestki, nagu teda poleks kohal. No kui sa räägid positiivses võtmes (ja seda peaks alati iga lapsevanem oma lapsest rääkides tegema, aga ilmselt ei ole me igas hetkes ideaalsed, eks ole), siis pole hullu.

Usun neurolingvistilisse programmeerimisse, usun näiteks kui lapsevanem korrutab, kellega iganes oma lapsest rääkides, et tema laps on kartlik, siis see teadmine kinnistub väikeses inimeses, juhul kui ta saab aru, mida räägitakse, ja kartlikkus süveneb. Selle asemel tuleks last julgustada ja kui on vaja kellelegi kartlikkust kommenteerida, öelda näiteks, et laps on lihtsalt ettevaatlik ja kohanemine võtab veidike aega. See kõlab palju paremini.

Miks ma sellest üldse praegu kirjutan, just selle pärast, et ma tunnen, kuidas mõne beebimammaga suheldes saab tema täielikult ennast nö välja elada, rääkida laps süles kõigest ilma filtrita. Minusugused kindlasti enam ei saa, ei tohi laps süles rääkida kõigest filtrivabalt. Sest kui pisipreili peaks kõigest aru saama, siis kindlasti ta ei mõistaks ja see võiks tekitada täiesti valesid tundeid ja mõtteid. Sest tegelikult. Mida iganes ma ka filtrivabalt kokku ei jauraks – Annu on minu jaoks maailma kõige armsam, kõige olulisem ja kõige kallim inimene. Ta on lihtsalt imeline.

Ja no mis siis, et meil esineb siin viimasel ajal päris sageli jonnihoogusid. Need on ilmselt seotud lisaks ealistele iseärasustele osaliselt ka sellega, et preili ei maga lõunaund (jah, see on üks punkt, kus aeg-ajalt tunnen ennast läbikukkunud emana), siis näiteks koduseinte vahelt väljas pole viimasel ajal väga hulle draamalavastusi esitatud. Ilmselt saab see nüüd hr Murphy poolt korrigeeritud, oh jah.

Kui palju preili tegelikult keerulisemast jutust aru saab on iseasi, see siin võib mõnikord sõltuda igasugustest rohkem-vähem põnevatest asjaoludest, aga mis mind üllatama on hakanud, on tema enda mõtteavaldused. Ta ei räägi ju väga pikki sisutihedaid tekste, eks ole, olgugi, et ta nüüd lobiseb kohati pidevalt, nii oma keeles, kui arusaadavate sõnadega. Mõnikord kõlavad temalt sellised mõtted, mis mind väga üllatavad.

Näiteks Pärnus rääkisime ühe rollimängu käigus reisimisest. Anni ütles minu käes oleva tegelase kohta, et ta ei tohi reisima minna. Mind huvitas miks. Anni ütles umbes nii – “Sellepärast et ta on kodus, ta ei ole harjunud reisima.

Mind tõsiselt üllatas. See oli liiga loogiline ja kõlas väga minu enda ema jutu moodi. Nii et läksin kohe ja küsisin, kas ta on Annuga rääkinud reisimisest. Ei olnud.

Kui me pärast Pärnus veedetud kahte nädalt Tallinnas hommikust sõime lausus Annu: “Minu kodu oleks nagu võõras.” Küsisin, et miks. “Siin ei ole üldse inimesi.” Sain teada, et talle meeldiks, kui kodus oleks rohkem inimesi. Pärnus ju oli. Ühel hommikul Annu küsis: “Miks me Pärnust ära tulime?”

Ja üks asi, mida ma seni pole nii väikeste põnnide puhul enne kuulnud. Vabalt võimalik, et pole lihtsalt osanud tähele panna. Annu kutsub Jaani kolmel erineval viisil: issi, isa, Jaan. Mind kutsub peaaegu alati emmeks, mõnikord harva emaks. Arvan, et kuna ta saab aru, ja on ilmselt ise selle teadmise üle, kas just uhke, aga igal juhul rõõmus, et oma vanemaid saab mitut moodi kutsuda ja nad ka alati reageerivad sellele, siis ta katsetab aeg-ajalt kordamööda kõiki kolme varianti. Viimati kutsus ta meid mänguväljakul: “Ema! Isa! Ema! Isa!” Jaan siis hõikas vastu: “Tütar! Tütar! Tütar!” Oh seda rõõmu Annu näos! :)

Miks postituse pealkiri on “Privaatselt”? See on vist esimene võõrsõna, mida Annu aeg-ajalt püüab teadlikult kasutada. Seda on talle lihtsalt tuhandeid kordi korrutatud. Nimelt. Kõik lapsevanemad ilmselt on kogenud tunnet, et ikka jubedalt tahaks privaatselt peldikus käia, aga no ei lasta, pisike mutukas soovib kaasa tulla, või kui uksevahelt sisse ei pääsenud, siis peab ta raudpoltkindlalt meeleheitlikult linki lõgistama ja karjuma lõputult: “Mida sa TEED seal?”

Seekord Pärnus juhtus ühel hommikul säherdune lugu, et Annu teatas: “Lähen pissile. Pivaatselt!” Virutas säuhti-põmaki ukse tagantkätt kinni ja mis eriti võimas, keeras ukse lukku ka veel. Ei noh… Liblika tüüpi lukk. Lahti keerata enam ei osanud. Tegelikult oskab, lihtsalt tolles hetkes ununes kuidas. Ja et olukord oleks täiuslik, selgus, et ega tema potti tegelikult vetsus ei olnudki, see oli meil ikka veel ülakorrusel magamistoas. No tore.

Närvi ei mindud. Keegi läks kruvikeerajat otsima, et väljastpoolt uks lahti teha. Olime kunagi ammu sellise stsenaariumi läbi mänginud, et kui säherdune olukord peaks juhtuma, oleks teada, kuidas ukse lahti saame. Rahustasin alguses Annut, kuigi tundus, et teda polegi vaja rahustada. Palusin siis hoopis, et kuule, keera seda lukku veelkord. Anni keeraski – kiirelt lahti ja lukku tagasi. Huumor kuubis. Võtsin stardipositsiooni sisse ja palusin korrrata seda, mida ta just teinud oli… Õigel hetkel vajutasin kiiresti lingi alla ja uks oligi lahti :) Andsin preilile tema poti ja palusin seekord mitte nii privaatselt pissida.

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Privaatselt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s